Esimesed rõõmud

Konstantin Fedini romaan „Esimesed rõõmud” on nõukogude kirjanduse üks märgilisemaid kujunemisromaane, mis avab 20. sajandi alguse Venemaa sotsiaalsete ja poliitiliste vapustuste tausta läbi noore peategelase eneseotsingute ja maailmatunnetuse laienemise. Tegu on esimese raamatuga triloogiast, mille keskmes on noor haritlasehingi Aleksander, kes püüab leida oma kohta maailmas, mis on muutumas nii ideeliselt kui ka sotsiaalselt. Autobiograafiliste sugemetega teos kujutab tema kasvamist väikelinnast pärit koolipoisist inimeseks, kes puutub kokku revolutsiooniliste ideede ja uue ajastu tormilise tõusuga.

Romaanis on kesksel kohal nooruse sisepinged – armumine, sõprussuhted, esimesed kokkupõrked ebaõiglusega, igatsus vaimse ja ühiskondliku arengu järele. Fedin maalib detailse pildi veneliku provintsilinna elust, kus sotsiaalsed vastandused ja vaimsed otsingud põimuvad igapäevaste sündmustega. Aleksandri mõtlemine ja tundemaailm avanevad aeglaselt, mõjutatuna nii isiklikest kogemustest kui ka laiematest ühiskondlikest protsessidest. Raamat liigub vaiksest lapsepõlvest läbi sisemiste murdepunktide uue teadlikkuse ja identiteedi poole, kandes endas klassikalise kasvamisloo jooni.

Konstantin Fedin oli nõukogude kirjanik ja kirjanduselu korraldaja, kelle looming ühendab psühholoogilist tundlikkust ja ideoloogilist selgust. Tema triloogia, mille avateos on „Esimesed rõõmud”, saavutas omal ajal laialdase tunnustuse ning oli kohustuslik kirjandus paljudele põlvkondadele. Fedin kuulus Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu juhtkonda ning tema teosed esindavad ajastut, mil kirjandusele pandi lisaks kunstilisele väärtusele ka ühiskondliku kasvatuse ülesanne. „Esimesed rõõmud” on hea näide sellest, kuidas üksikisiku sisemaailma kujutamine saab kokku ideelise sõnumiga, luues teose, mis kõnetas oma aja lugejat nii emotsionaalselt kui poliitiliselt.