Kolmekümne kahe silmaga ja prillid peale selle. Valik jutte "Loomingust"

„Kolmekümne kahe silmaga ja prillid peale selle“ on jutukogu, kuhu on koondatud valik tekste, mis ilmusid algselt ajakirjas „Looming“. Kogumik esindab läbilõiget 1960. aastate alguse eesti proosast, pakkudes erinevate autorite vaateid inimestele, ühiskonnale ja ajastule, milles nad elavad. Lood ulatuvad elulähedasest realismist peaaegu sümbolistliku kujundlikkuseni ning sisaldavad nii psühholoogilisi, sotsiaalseid kui ka humoorikaid jooni. Teemadeks on sõjajärgne tegelikkus, töökollektiivid, argipäevased dilemmad ja inimsuhted, aga ka üksildus, rollid ühiskonnas ja isiklikud kriisid.

Kogumikku rikastavad näiteks Paul Kuusbergi uurimusliku tonaalsusega jutustus „Kust te teate, et Robert Viirpuu tapeti?“ ja Egon Ranneti „Elulõimed“, mis mõtestab inimese sidemeid mineviku ja olevikuga. Debora Vaarandi „Mahajäetud majas“ toob esile ajutise ja püsiva eluhetke kontrasti, samas kui Silvia Rannamaa „Pahema jala päev“ käsitleb noore inimese sisemisi heitlusi. Juhan Smuuli „Kolm tundi“ ja Uno Lahe „Hiinlaste haud“ lisavad kogumikku veidi irooniat ja vaimukust. Tuglase „Ema ja laps“ esindab varasemat, klassikalist lühivormi, mis seob kogumiku laiemasse eesti kirjanduse traditsiooni.

Kogumiku autorid on oma ajastu mõjukad ja mitmekesised kirjandusinimesed. Paul Kuusberg oli lisaks kirjanikutööle ka toimetaja ja kirjanduselus aktiivne suunaja. Egon Rannet käsitles oma loomingus tihti tööinimese saatust. Debora Vaarandi oli tuntud eelkõige luuletajana, kuid viljeles ka proosat. Silvia Rannamaa ja Helga Kross keskendusid inimsuhetele ja individuaalsele eneseleidmisele. Voldemar Panso esines kogumikus näitlejaloo kaudu, viies kokku kirjanduse ja teatrimaailma. Juhan Smuul, Friedebert Tuglas ja Villem Gross kujundasid samuti eesti kirjandusmaastikku erinevate žanrite kaudu. See valikkogu on nii ajastu dokument kui ka tunnistus eesti kirjanduse mitmehäälsusest 20. sajandi keskpaigas.