Kõige kaunimad ehted. Lapsed antiikkirjanduses

Raamat „Kõige kaunimad ehted. Lapsed antiikkirjanduses“ koondab endasse valiku katkeid vanakreeka ja -rooma kirjandusest, mille keskmes on lapse kujutamine. Kogumik pakub mitmekesise pildi sellest, kuidas antiikautorid lapsi mõistsid, nende rolli ühiskonnas määratlesid ja millised väärtused lastega seoses esile kerkisid. Tekstid ulatuvad klassikalistest tragöödiatest ja eepostest kuni filosoofiliste arutluste ja ajalookirjutuseni. Lapse kujutamine on sageli seotud leina, lootuse, kasvatuse või perekondliku lojaalsuse motiividega, pakkudes ühtlasi ka peegeldust tollaste kultuuriliste normide ja ootuste kohta.

Valimikus leidub katkendeid sellistelt autoritelt nagu Homerose, Euripidese, Plutarkhose, Seneca ja paljude teiste teoste põhjal. Laps ei ole antiikkirjanduses pelgalt süütu sümbol, vaid sageli ka eetiline proovikivi täiskasvanute maailmale. Näiteks tragöödiates kehastavad lapsed sageli vanemate eksimuste või saatuse ränki tagajärgi, samas kui filosoofilistes tekstides peetakse neid hinge ja iseloomu arengu varaseks väljenduseks. Tõlgete ja valiku koostamisel on silmas peetud nii sisulist mitmekesisust kui ka mõistetavust tänapäevasele lugejale. Kaasatud on ka lühikesed tutvustused iga katkendi kohta, mis aitavad mõista teksti ajaloolist ja kultuurilist tausta.

Teose koostajad on suunanud tähelepanu teemadele, mida antiiktekstide tõlgenduses sageli tagaplaanile jäetakse – lapsele kui iseseisvale tegelasele. Raamat sobib nii antiikkultuuri huvilistele kui ka pedagoogika, kirjandusteaduse või filosoofia valdkonnas tegutsevatele lugejatele. „Kõige kaunimad ehted“ annab võimaluse mõtestada lapse rolli ühiskonnas ajal, mil see alles kujunes, pakkudes ühtaegu ka tunnetuslikku sidet möödunud aegade ja kaasaegse arusaama vahel lapsepõlvest.