Kodupäike

„Kodupäike” on 1970. aastal välja antud luulekogu, mille tekstid on suunatud nooremale lugejale ning mille keskseteks teemadeks on kodumaa, lapsepõlv ja kodutunne. Luuletustes kohtuvad argised ja looduslähedased kujundid, mis seostuvad lapse elu ja kogemustega – liivakast, kelgusõit, metsaskäigud, koolitee. Kujundikeel on lihtne ja selge, täis helgust ning turvatunnet, mis loob tugeva samastumisvõimaluse lugejaga. Iga salm viitab mingile lapsele tuttavale tegevusele või olukorrale, mille kaudu avaneb kodumaa kui igapäevane ja isiklik ruum.

Teksti ülesehitus toetub loetelule, mis liidab erinevad tegevuspaigad ja ajad terviklikuks pildiks. Kodumaa pole siin abstraktne mõiste, vaid praktiline, igapäevane ruum, kus laps kasvab ja tunneb end turvaliselt. Viimane stroof annab kogu tekstile emotsionaalse sügavuse, tuues esile vanemate hoolivuse ning tugevdades luuletuse sõnumit: kodumaa ei ole ainult paik, vaid ka suhe ja kuuluvustunne. Luuletus sobib hästi kasutamiseks lasteaiakasvatuses ja algklasside õppetöös, olles samal ajal ka iseseisev poeetiline tekst, mis rõhutab kuuluvustunnet ja hoolivust.

Kuigi konkreetset autorit pole väljaandes mainitud, viitab luulekogu stiil ja tonaalsus nõukogudeaegsele lastekirjandusele, kus oluline osa oli kodumaa-armastuse ja perekeskse väärtusmaailma kujundamisel. Sellised tekstid olid sageli didaktilise allhoovusega, kuid „Kodupäike” säilitab luulelisuse ja empaatia, mis teeb sellest siira ja kergesti mõistetava teose. Raamat on osa oma ajastu lastekirjanduse traditsioonist, pakkudes lapsele turvalist raamistust maailmatunnetuseks ning esmaseks kokkupuuteks kodu ja kodumaa mõistetega.