Segelfossi alevik

Romaan viib lugeja Segelfossi alevikku, kus kohalik võim, uue aja ettevõtlus ja vana mõisakultuur põrkuvad. Teos seob kaks tasandit: alevi igapäevane korraldus ja laiem vaade moderniseerumisele. Hamsun laseb sündmustel kulgeda väikeste episoodidena, kus otsused sünnivad kabinettides, kirikus ja kohtusaalis, ning näitab, kuidas isiklik kasu ja staatuseigatsus muudavad kogukonna rütmi. Lugu ei toetu üksikule suurele pöördele, vaid püsivale hõõrdumisele: raha liikumine, ametikohtade jaotamine, ajalehe mõju, kooli ja kiriku roll. Segelfoss on suletud süsteem, mille sees iga tehing ja kuulujutt loob järgmise sammu. Nõnda näitab raamat, kuidas võim ei väljendu loosungites, vaid vormides ja rutiinides, mis kujundavad alevi elukorda.

Teos kasutab satiiri selleks, et uurida bürokraatia ja ametnikkonna käitumismustreid. Hamsun tõstab esile kolm kuju, kellesse ta koondab ametkondlikud nõrkused: dr Muus, advokaat Rasch ja pastor Lassen. Need tegelased tegutsevad harjumuse, peenrahva ootuste ja enesekaitse mehhanismide järgi ning hoiavad kinni vormist, mis õigustab otsuseid ka siis, kui sisu puudub. Lugu viib lugeja istungitele, läbirääkimistele ja kuulutustetahvlite ette, kus sõnastus päädib tagajärgedega. Alevi majandus ja sotsiaalne hierarhia ilmuvad kui võrgustik, milles iga ametikirja lause ja igale koguduseliikmele antud nõuanne mõjutab peresid ja ettevõtteid. Satiiri tulemus ei ole pilge iseenda pärast, vaid vaade, kuidas mõttelaad – mitte üksnes iseloom – määrab institutsioonide töö ning inimeste vahetevahelise usalduse või umbusu.

Knut Hamsun on norra prosaist, kes uuris järjekindlalt üksikisiku ja ühiskondliku korra pingeid. Tema varasemad romaanid keskenduvad teadvuse rütmile ja linnaelule, hilisemad teosed paigutavad vaatluse väiksematesse kogukondadesse, kus majanduslik surve ja staatuseigatsus paljastavad inimeste põhjendused. Hamsun kasutab sageli esmapilgul lihtsat jutustust, milles sisekõne ja kõrvalliinid juhivad tähelepanu väikeste otsuste mõjule. „Segelfossi alevik“ kuulub nende teoste hulka, kus autor näitab, kuidas vormid – ametlik dokument, jutlus, kohtuasi, ajaleheartikkel – kujundavad tegelaste samme rohkem kui juhuslik kirg või juhm õnn. Nii kasvab romaanist pika vaatega kogukonnalugu, milles süsteemi loogika paljastub läbi konkreetsete tegude ja sõnade.