Rohtunud radadel

Knut Hamsuni „Rohtunud radadel“ („Paa gjengrodde stier“) on päevikuvormis üles tähendatud tagasivaade Norra kirjaniku elu viimastele aastatele, kirjutatud vahetult pärast Teist maailmasõda. Teoses vaatleb Hamsun oma olukorda pärast vangistust ja avalikku hukkamõistu, mis järgnes tema sümpaatiatele Saksa okupatsioonivõimu suhtes. Autor esineb siin iseenda kaitsjana, püüdes sõnastada isikliku tõe, mida ta tajub sügava ebaõigluse varjus. Tekst on kirjutatud aforistlikus, vahel katkestatud, kuid tugevalt emotsionaalses laadis, mis peegeldab eaka autori sisemist rahutust, kibestumist ja igatsust selguse järele.

„Rohtunud radadel“ ei ole pelgalt poliitiline õigustus, vaid ka kultuurikriitiline ja isiklikku pihtimust sisaldav teos, kus Hamsun pöördub nii oma lugejate, kriitikute kui ka iseenda poole. Ta kirjeldab oma vangistuse tingimusi, läbielamisi kohtumeditsiinilisel ekspertiisil ning reaktsioone teda ümbritsevas ühiskonnas. Samas ei puudu ka tähelepanekud loodusest ja igapäevaelust, mis on Hamsuni loomingule iseloomulikud. Need killud loovad kontrasti autori sisemise rahutuse ja teda ümbritseva vaikse maailma vahel. „Rohtunud radadel“ on katkendlik, kuid mõjuv, ühendades sügavalt isikliku kogemuse laiemate küsimustega vastutusest, vananemisest ja mälust.

Knut Hamsun (1859–1952) oli norra nobelist ja 20. sajandi alguse mõjukamaid kirjanikke, kelle teosed nagu „Nälg“, „Maa õnnistus“ ja „Victoria“ on jätnud sügava jälje Euroopa kirjandusse. Tema stiil on introspektiivne, looduskeskne ja sageli psühholoogiliselt täpne. Sõjajärgse aja kontekstis langes tema loomingule varju poliitiline koorem, millest „Rohtunud radadel“ on ühtaegu tunnistus ja vastulause. See hilisromantiline ja samas murdunud tooniga teos jääb Hamsuni elutöö vastuoluliseks, kuid vältimatuks lõpupunktiks, kus suur kirjanik kõneleb viimast korda omaenda häälel, läbi vaiksete, rohtunud radade.