Diskotramm teeb diskoavarii

Kirke Männiku proosateos „Diskotramm teeb diskoavarii“ ühendab linnaelu rütmid, igapäevase jaburuse ja sisekaemuse omapäraseks vaatluseks, kus kehtivad pigem tunde- kui loogikaseadused. Lühivormis tekstid, mis ulatuvad luulepiirilisest mõttemängust fragmentaarse jutustuseni, moodustavad lahtise ja hüplikult voolava struktuuri, milles tegelaste identiteet on sageli hägune ning sündmused kulgevad justkui unenäolisel rajal. Tegu pole ühtse narratiiviga, vaid pigem peegelduste ja impulsside kogumiga, kus peategelane, keda lugeja võib võtta autorikujuna, otsib tähendusi, ent kaotab need sama kiiresti kui leiab. Elu ise näib olevat siin juhuslikku trajektoori sõitev tramm, millele on kleebitud diskopeegel.

Raamatu ainestik ammutab tänapäevastest linnakogemustest – ühistranspordist, ööelust, juhuslikest kohtumistest ja sotsiaalsetest kildudest, millele autor lisab keeleliste eksperimentide ja iroonia kihistuse. Tekstide tonaalsus kõigub eneseiroonilisest aforismist eksistentsiaalse aimduseni, olles tihti lühikesed, pealtnäha lihtsad, kuid mõjuvad kui hetkelised sähvatused argielu müra keskel. Männik mängib argisega, lastes sellel transformeeruda millekski absurdseks või poeetiliseks, ent ei muutu seejuures sentimentaalseks. Tegelased, kui neid üldse saab eristada, on pigem hääled kui isikud – elu- ja keelekatked, mis ei pretendeeri terviklikkusele.

Kirke Männik on eesti noorema põlvkonna kirjanik, kelle loomingut iseloomustab katsetav vorm ja tugevalt isikupärane vaatenurk. Ta on avaldanud tekste ajakirjanduses ja kirjandusväljaannetes ning tegutseb ka tõlkijana. „Diskotramm teeb diskoavarii“ on tema esimene raamat, mis pälvis kriitikute tähelepanu just oma keelelise leidlikkuse ja tabava absurditaju poolest. Männiku hääl kirjandusmaastikul on selgelt eristuv, ühendades kaasaegse urbanistliku kogemuse ja keelemängulise kujundi ühte kirjanduslikku kehasse.