Ma olen kole

Kintz Kinzenbergi raamat „Ma olen kole“ on isiklik ja julge sissevaade enesekuvandi, identiteedi ja ühiskondlike ootuste ristumiskohta. Tegu on autobiograafiliste joontega esseekogumikuga, milles autor avab ausalt oma kogemusi seoses välimuse, teiste pilgu ja enesetaju kujunemisega. Raamatu lähtekoht – pealkirjas sisalduv enesemääratlus – ei ole provokatsioon, vaid siiras katse mõista ja sõnastada, kuidas ühiskondlikud normid ja isiklik kogemus põimuvad valusalt ja vastuoluliselt. Kinzenberg ei otsi kaastunnet ega moraali, vaid esitab oma lood nii, nagu need on: ilustamata, kohati karmid, ent sageli ka eneseiroonilised ja mõtlemapanevad.

Tekstid liiguvad vaheldumisi minevikumälestuste, sotsiaalsete vaatluste ja filosoofiliste üldistuste vahel. Autor käsitleb teemasid nagu keha ja häbi, armastuse otsimine, teistsugusus, vaikus ja kuuluvus. Oluline koht on ka meedial ja kultuurilisel kujundil sellest, mida peetakse ilusaks, soovitavaks või normatiivseks. Raamat ei jää kinni välisesse – füüsiline kogemus on siin värav psühholoogilise sügavuse ja eksistentsiaalse küsimuse juurde: mida tähendab olla inimene maailmas, kus peeglid ja pilgud võivad hakata määrama seda, kes sa oled? Keel on otsekohene, tiheda sisekõne ja mõttelise arutlusega, millele lisavad jõudu ka vihjed ühiskondlikule ja kultuurilisele kontekstile.

Kintz Kinzenberg on Eesti autor, kelle loominguline hääl seostub eelkõige isiklike, intensiivsete ja piire kompavate tekstidega. „Ma olen kole“ on tema üks tuntumaid teoseid, mis on äratanud tähelepanu oma julguse ja haavatavuse poolest. Ta kirjutab valdkondadest, mida sageli püütakse varjata või leevendada, kuid teeb seda viisil, mis kutsub esile nii äratundmist kui ebamugavust. Teos ei kuulu klassikalise ilukirjanduse ega puhta esseistika alla, vaid eksisteerib vahevormina, kus tekstist saab eneseväljenduse ja mõistmise tööriist. See on raamat, mis ei paku lahendusi, küll aga kutsub mõtlema ja tundma.