Lepatriinupüüdja

Kiiri Saare „Lepatriinupüüdja“ on noore inimese vaatepunktist jutustatud lugu, kus keskkond ja sisemaailm arenevad paralleelselt. Peategelaseks on teismeline tüdruk, kelle elu kulgeb esmapilgul tavapärases kooli ja kodu vaheldumises, kuid kelle tähelepanu liigub üha enam nähtustele, mida ei saa seletada ainult igapäevaste kogemustega. Lepatriinu kujund, mida pealkiri esile toob, ei tähista pelgalt putukat või lapsepõlve mängu, vaid saab osaks tähelepanuprotsessist – katseks kinni püüda midagi, mis jääb pidevalt käeulatusest välja. See tegevus pole otseselt sihitud ega tulemusele suunatud, vaid osa vajadusest mõtestada muutuvat maailma.

Teose struktuur järgib sisemise küpsemise liini, kus väikesed sündmused ja kokkupuuted kujunevad määravateks just nende mõju kaudu. Peategelane ei tegutse suures plaanis, kuid tema sisekõne, tähelepanekud ja küsimused muudavad igapäevased olukorrad mitmetähenduslikuks. Suhted täiskasvanutega, pinged koolis, juhuslikud vestlused ja vaikused kujundavad keskkonna, kus otsitakse kohta, mis ei ole veel määratud. Autori lähenemine ei rõhuta dramaatilisi pöördeid, vaid tasast nihkumist, kus muutus ei väljendu tegudes, vaid mõistmises. Lepatriinupüüdja ei ole see, kes midagi püüab, vaid see, kes õpib nägema, kuidas midagi liigub, kaob või ei jäägi pidama.

„Lepatriinupüüdja“ ei kehtesta moraalset seisukohta ega lõplikku seletust, vaid loob võimaluse viibida koos tegelasega hetkes, kus teadmatust ei käsitleta probleemina. Tegu on looga, mis ei vormista teekonda valmis struktuurina, vaid avab selle killustatuna – mõtete, kujundite ja vaiksete vaatluste kogumina. Lugeja ei saa siin mitte niivõrd lugu, vaid ruumi, milles liikuda samas rütmis tegelase sisemise ajaga. See aeg ei kiirusta, ei järelda, kuid jääb meelde oma tähelepanelikkuse tõttu kõige selle suhtes, mis liigub pealtnäha märkamatult.