Psühhopaatide tarkus. Mida pühakutel, spioonidel ja sarimõrvaritel on meile edu saladuse kohta õpetada

Kevin Duttoni teos „Psühhopaatide tarkus“ uurib, millised omadused teevad psühhopaadid teatud olukordades erakordselt edukaks ja kas nende jooni saab positiivselt rakendada ka igapäevaelus. Autor tugineb teaduslikele uuringutele, intervjuudele ja juhtumianalüüsidele, et näidata, kuidas psühhopaatidele omased tunnused – külm närv, enesekindlus, riskijulgus ja empaatiapuudus – võivad mõnel juhul soodustada edu näiteks äri-, meditsiini- või luuretöös. Dutton käsitleb mitmeid elualasid, kus n-ö funktsionaalsed psühhopaadid võivad olla kõrgelt hinnatud, tuues esile paradoksi: samad jooned, mida peetakse ühiskondlikult ohtlikeks, võivad õigetes annustes olla hoopis eelisteks.

Raamatus põimuvad teaduslik psühholoogia ja populaarteaduslik jutustamislaad. Dutton ei püüa psühhopaatide käitumist õigustada, vaid uurib, millist kasulikku infot võib nende olemusest välja lugeda, kui kõrvale jätta kriminaalne kontekst. Lugejale tutvustatakse psühhopaatia spektrit, mille äärmustes on ühiskonnaohtlikud isikud, kuid mille keskosas võivad paikneda edukad juhid, kirurgid või eriväelased. Duttoni eesmärk on näidata, et psühholoogilised omadused ei ole tingimata „head“ või „halvad“, vaid nende mõju sõltub kontekstist ja kontrollist. Ta toob näiteid nii pühakutest kui sarimõrvaritest, et rõhutada inimkäitumise mitmetahulisust ning kutsuda lugejat üles analüüsima enda käitumisstrateegiaid uue nurga alt.

Kevin Dutton on Briti psühholoog, kelle uurimisteemad keskenduvad mõjutamisele, otsustamisele ja moraalikäitumise piirialadele. Ta on töötanud Oxfordi ülikoolis ja mitmetes teaduskeskustes, jagades oma tähelepanekuid nii teadusartiklite kui ka laiemale publikule suunatud raamatute kaudu. Dutton on tuntud oma oskuse poolest ühendada akadeemiline teadmine kaasahaarava lugude jutustamisega. „Psühhopaatide tarkus“ on üks tema tuntumaid teoseid, mis tekitab küsimusi selle kohta, kus lõpeb normaalne isiksusejoon ja algab patoloogia – ning kas edu saavutamiseks on mõnikord vaja piiride kompamist.