Liblikasonaat

Ketlin Priilinna romaan „Liblikasonaat“ on tundlik ja sisekaemustest kantud lugu noorest neiust Hannast, kes peab toime tulema ootamatute elupöörete ja sisemiste vastuoludega. Teose alguses elab Hanna pealtnäha tavalist noore inimese elu: kool, sõbrad, kodused suhted. Ent tasapisi hakkavad argipäeva pragudest välja imbuma tunded ja sündmused, mis raputavad tema senist maailmapilti. Kesksel kohal on Hannat ootamatult tabanud lein ning sellega kaasnev üksindus, mis muudab kõik varasemad kindlustunded hapraks. Samas hakkab tema ellu ilmuma uus, muusikaga seotud võimalus, mis pakub väljapääsu sisemisest kaosest ning võimaldab taaselustada midagi, mis oli hetkeks kaduma läinud.

Romaan seob omavahel vaimse ebakindluse, eneseotsingu ja loomingu jõu. Liblikas ja sonaadi kujundid vihjavad nii õrnusele kui kordusele – just nii nagu Hannagi püüab oma elu killud taas kokku seada, otsides samal ajal midagi, millest kinni hoida. Priilinn loob vaoshoitud, kuid sisendusjõulise õhustiku, kus vaiksed detailid – vihmapiisad aknal, klaveriklahvide kõla, ootamatu pilk – omandavad tähenduse. Hannat ümbritsevad inimesed mängivad loos olulist rolli: mõni toetab, mõni kõigutab, ent lõpuks tuleb peategelasel iseendaga silmitsi seista. See tee ei ole sirgjooneline, kuid romaan osutab, et sisemise tugevuse leidmine on võimalik ka siis, kui kõik tundub lagunevat.

Ketlin Priilinn on Eesti kirjanik, kes on tuntud oma noortele ja täiskasvanutele suunatud teoste poolest, kus sageli käsitletakse psühholoogilisi teemasid ja inimsuhteid. Tema raamatuid iseloomustab elu- ja tunnetuskeskne vaatenurk ning oskus avada tegelaste sisemaailma usutavalt ja lihtsas keeles. „Liblikasonaat“ on selles mõttes tüüpiline Priilinna looming – see räägib muutumisest, kaotusest ja taastumisest, jäädes truuks oma sihtgrupi kogemustele ja tunnetele. Autor ei paku lihtsaid vastuseid, vaid annab ruumi mõtisklemiseks ja eneseleidmiseks, olles samal ajal toetav ja eluline teejuht lugejale.