Kui ma armastasin tislerit

Kerttu Soansi „Kui ma armastasin tislerit“ on isiklikult laetud ja avameelne romaan, mis uurib armastuse, sõltuvuse ja eneseväärikuse teemasid kaasaegses suhtedünaamikas. Teose peategelaseks on naine, kes alustab suhet lihtsa ja vaikse tisleriga, nähes temas algul midagi teistsugust, ausat ja turvalist. Suhe, mis algab õrnalt ja lootusrikkalt, hakkab peagi ilmutama keerukamaid kihte, kui ilmnevad ootused, harjumused ja emotsionaalsed piirid. Tegu ei ole pelgalt armastuslooga, vaid pigem uurimusega sellest, millal kiindumus muutub ohvrimeelsuseks ning kuidas igatsus läheduse järele võib muutuda enese kaotamiseks.

Romaan liigub vaheldumisi oleviku ja mineviku vahel, peegeldades suhte arengut ja selle mõjusid peategelase sisemaailmale. Suhe tisleriga ei muutu mitte niivõrd vägivallaseks kuivõrd kulutavaks – autor näitab peenelt, kuidas argine ükskõiksus, mõistmatuse kihid ja alateadlik manipuleerimine võivad muuta armastuse vähendavaks jõuks. Samal ajal otsib peategelane iseennast: piire, mida ta suudab ja julgeb seada; tähendusi, mis ulatuvad kaugemale paarisuhtest. Soans käsitleb teemat ausalt, ilustamata, kuid ilma paatoseta, lastes argisusel ise kõneleda. Lugeja ees rullub lahti isiklik sisevõitlus sõltuvuse ja enesekindluse vahel.

Kerttu Soans on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab vahetu keelekasutus ja tugev keskendumine psühholoogilistele nüanssidele. „Kui ma armastasin tislerit“ on tema üks tuntumaid teoseid, mis leidis kõlapinda just oma aususe ja julguse poolest käsitleda keerulisi suhteid ilma mustvalgete lahendusteta. Tema kirjutamislaad ühendab dokumentaalse täpsuse ja kirjandusliku tundlikkuse, tuues esile tegelaste sisemise kompassi ning ühiskondlikud ootused, mis seda mõjutavad. Soansi teos on jäänud kõnekaks ka aastate möödudes, peegeldades paljude lugejate isiklikke kogemusi ja otsinguid.