Koer

Jutustus „Koer“ algab väikese külakoera minategelasest lahtiütlemisega. Koer satub talvel metsa, kus algab tema iseseisev elu. Lugu järgneb loomale läbi aastaaegade, jälgides tema kohanemist looduse rütmide, nälja ja ohuolukordadega. Kirjeldused toovad esile nii karmi keskkonna kui ka instinkti, mis aitab tal ellu jääda. Mets ja selle elanikud – linnud, väikeulukid, teised koerad ja inimesed – moodustavad loo tausta, milles peategelane liigub, kohaneb ja õpib. Tekstis ei anta loomale inimlikke mõtteid, vaid autor vaatleb teda väliselt, näidates, kuidas ta reageerib lõhnadele, helidele ja muutuvatele oludele. Eesti väljaanne ilmus sarjas „Loomingu Raamatukogu“ ning selle on rootsi keelest tõlkinud Merle Leppik.

Raamat keskendub looduse ja loomse perspektiivi ühendamisele. Koera teekond läbi metsa on samal ajal jutustus ellujäämisest ja iseseisvumisest, milles puudub sentimentaalne toon. Lugeja näeb, kuidas ilm, toidu kättesaadavus ja teiste olendite olemasolu määravad iga päeva. Teos liigub lineaarselt, kuid rõhutab hetki: esimene kevad pärast talve, kohtumine jahimehega, liikumine läbi tuttavaks saanud raja. Sõnades on ruumi vaikusele ja pildile, mis lubab kirjeldatud maastikel lugeja peas kuju võtta. Selline lähenemine hoiab loo fookuses loomulikku protsessi, mitte inimeste vahelesekkumist, ning annab võimaluse kogeda keskkonda koera vaatepunktist.

Kerstin Ekman on Rootsi kirjanik, kes alustas oma loomingut kriminaalromaanidega, kuid liikus peagi psühholoogilise proosa ja ühiskondlike teemade juurde. Ta on Rootsi Akadeemia liige olnud, kuigi lahkus aktiivsest osalusest 1989. aastal. Ekmanni teosed käsitlevad sageli looduse ja inimese suhet, väikelinnaelu ning sotsiaalseid muutusi. Tema looming on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. „Koer“ näitab tema oskust ühendada täpne looduskirjeldus ja vaoshoitud narratiiv, mis suudab luua pinget ka ilma traditsioonilise süžeekõverata.