Kevadised koplid

Kersti Merilaasi luulekogu „Kevadised koplid“ koondab endas autori isikupärase lüürika, mis on läbi imbunud looduslähedusest, vaiksetest tähelepanekutest ja sisemisest rahust. Kogu keskmes on kevad kui uuestisünni ja tärkamise aeg, ent ka selle vahepealsed ja haprad hetked. Merilaas loob oma kujundikeeles ruumi, kus linnu hääled, noor rohi ja valguse muutumine on sama tähtsad kui inimese sisetunne ja mälestused. Luulekogus on mitmeid motiive, mis korduvad läbi tema loomingu – lapsepõlve pildid, kodumaa loodus, aeglane ja leplik elu voolamine.

Merilaasi luule vorm on klassikaline, sageli riimiline, kuid mitte range. Tema keeles on selgus, mis ei välista sügavust – iga sõna kannab kaalu, iga paus mõjub loomulikuna. „Kevadised koplid“ ei ole manifest ega üleskutse, vaid pigem vaikne vestlus lugejaga, kus tähendus sünnib läbi detailide. Luuletustes peegelduvad autori empaatia ja tähelepanelikkus elu väikeste märkide suhtes. Kevade kujund ei ole kogus pelgalt looduslik taust, vaid sümbol – nooruse, lootuse ja sisemise rahu väljendus. Tegu on raamatuga, mis sobib vaikseks lugemiseks, mõtisklemiseks ja kevade enesesse laskmiseks.

Kersti Merilaas (1913–1986) oli üks eesti lüürika tähtsamaid autoreid 20. sajandil, kuuludes ka arbujate hulka. Tema luule on tuntud puhta keelekasutuse, lihtsate, kuid mõjuvate kujundite ja sügava tundetooni poolest. Ta kirjutas ka lastekirjandust ning tegutses tõlkijana, kuid luuletajana jäi talle omaseks side looduse, aja kulgemise ja inimsuhete peene tajumisega. „Kevadised koplid“ on tema küpsemasse loominguperioodi kuuluv teos, mis näitab, kuidas vaoshoitud, ent sisukas lüürika suudab kanda tugevat emotsionaalset ja esteetilist laengut. See on raamat, milles kevad ei ole pelgalt aasta­aeg, vaid meeleolu ja maailmataju ise.