Kaks viimast rida. Näidend neljas pildis

Kersti Merilaasi näidend „Kaks viimast rida“ kujutab lavaloo kaudu tundlikult inimsuhteid ja loojanatuuri sisepingeid, asetades tegevuse kultuurilisse keskkonda, kus sõnal on eriline kaal. Teos koosneb neljast pildist, milles avaneb ühe kirjaniku elulõpu mõtisklus, loomingulise pärandi tähendus ning vaimne dialoog nii enda kui teistega. Lavateksti keskmes on küsimus, mida jätta endast maha – millised on need „kaks viimast rida“, mis jäävad kõlama nii paberil kui inimeste mälus. Sisuline fookus on sisemonoloogil ja dialoogil, mis toovad esile nii elu kui loomingu hapruse.

Kuigi tegevus toimub suletud ruumis ja väheste tegelaste vahel, loob autor tiheda atmosfääri, milles lavaliste pauside, repliikide ja vaikuse kaudu tõusevad esile tegelaste sisemised valud, kahtlused ja lootused. Konfliktid ei ole valjuhäälsed ega välised, vaid pigem vaiksed, seesmised nihked, mida kannab kaasa Kersti Merilaasile iseloomulik poeetiline keel. Näidend tegeleb mälestuste ja hetke tajumise pingeväljaga, kus kõnelemata jätmine on vahel sama kõnekas kui sõna ise. Lavateksti ülesehitus järgib klassikalist draamakaart, kuid selle sisu on tugevalt lüüriline, peegeldades autorile omast väljenduslaadi.

Kersti Merilaas (1913–1986) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja näitekirjanik, kes kuulus niinimetatud Arbujate põlvkonda. Tema loomingu keskmes on alati olnud keele ilu, sisemine kõla ja vaimne tundlikkus. Merilaasi hilisemates teostes, sealhulgas „Kaks viimast rida“, on tunda elutarkust ja teatavat leppimist ajaga, mis möödub, aga ka igatsust jätkusuutliku, tähendusrikka sõna järele. Tema dramaturgia on intiimne, mõtestatud ja poeetiline, jäädes truuks sellele, mis on tema kirjandusliku pärandi tuumaks – inimese sisemaailma keerukus ja sõna võlu.