Makaagid ja majad

Romaan “Makaagid ja majad” jälgib kümnenda klassi bändi Monkey House, kus viis poissi — Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek — püüavad ühitada lava ja argipäeva. Teos ei idealiseeri prožektorivalgust, vaid näitab bändi kui rutiini: proovid, kokkulepped, esimeste esinemiste närv, helitehnika tõrgete lahendamine, lugude kokkupanek ja kokkulepitud rollid. Koolis ootavad kontrolltööd, huvijuhi tähtajad ja kodused kokkulepped; seltskonnas tekivad vaidlused, mis käivad sama skeemi järgi nagu prooviruumis: keegi pakub lahenduse, teised testivad, ja järgmine kord tuleb kokkulepet pidada. Raamat hoiab tegevuse selge: üks stseen käivitab järgmise, bändi sees toimuvad vahetused mõjutavad sõprust ning koolis tehtud otsused kanduvad lavale. Nii saab nähtavaks, kuidas muusika ümber kujunevad töövõtted ja hääled, mis aitavad noorel inimesel aru saada, mille eest ta vastutab ja mille ta jätab tegemata.

Teos liigub episoodidena, kus dialoog ja lühike kirjeldus teevad töö: prooviruum, klass, kooli fuajee, väike lava. Iga stseeni lõpus on kontrollpunkt — mis sai valmis, mis jäi pooleli, kelle otsus kehtib järgmise korrani. Bänd on siin mõõdupuu, millega võrrelda muid suhteid: kui palju lubadusi peab, kui kauaks jätkub hoogu, mida teeb märkmete asemel peast mängimine. Romaan ei ehita suurt skeemi, vaid laseb korduda elementidel, mis teevad mustri loetavaks: tempovõtt, ühiselt kokkulepitud algus ja lõpp, vaikimised, mis hiljem murduvad. Lugeja näeb, kuidas populaarsuse lubadus taandub tööks ning kuidas sõprus püsib siis, kui kokkulepe ei ole enam sõna, vaid praktika. Raamatule lisab kaalu taust, et teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel; see raamib loo noortekirjanduse väljal kui käsituse, mis võtab mõõdu argisest, mitte loosungist.

Autor Kerli Altmart hoiab jutustuse selgel tegevusjoonel ja laseb tegelastel lahendada vaidlusi sama rütmiga, millega bänd lugusid harjutab: idee → proov → tagasiside → kordus. Tema tekst ei kasva ühekorraga suureks manifestiks, vaid kogub sisu väikestest olukordadest, mis teevad tegelaste valikud kontrollitavaks. Altmart on avaldanud ka teisi teoseid, mille seas on “Albioni väravad” ja “Täpitäheaabits”; need osutavad, et autor liigub eri sihtrühmade vahel, hoides fookuse meetodil, mitte kaunistusel. “Makaagid ja majad” kasutab sama tööviisi: poistevaheline jutt, prooviraamatu serva tehtud märkmed, koolipäeva rütm ja väike lava on materjal, millest vormub arusaam, kuidas vastutus tekib ja kuidas seda hoitakse. Nõnda toimib romaan ühtaegu noorte loo ja töövõtete kirjeldusena — lugeja saab kõrvutada bändi kokkuleppeid omaenda igapäevaste rütmidega ning näha, mis püsib, kui tuli kustub.