Rektor Hugo Kaho

Ken Kallingu monograafia „Rektor Hugo Kaho“ on põhjalik käsitlus ühest 20. sajandi Eesti teadus- ja hariduselu silmapaistvamast isikust. Raamat jälgib Hugo Kaho elu ja tegevust eeskätt tema töö kaudu Tartu Ülikoolis, kus ta tegutses nii professorina kui ka rektorina keerulisel ajaperioodil 1930. aastatel. Teos tugineb rikkalikule arhiivimaterjalile ning sisaldab nii isiklikke kirju, ametlikke dokumente kui ka mälestuskillukesi, mis võimaldavad luua mitmetahulise portree mehest, kelle akadeemiline ja ühiskondlik panus jäi mitmeks aastakümneks varju ajalooliste murrangute tõttu.

Raamat keskendub Kaho tegevusele õigusteadlase ja hariduskorraldajana, tuues esile tema reformikavad ülikooli juhtimises, püüdlused teaduse rahvusvahelistumise suunas ning pinged, mis kaasnesid poliitiliste ja ideoloogiliste muutustega enne Teist maailmasõda. Eraldi käsitletakse tema rolli ülikooli autonoomia kaitsmisel ja kultuuriliste väärtuste edasikandmisel olukorras, kus rahvuslik identiteet ja teaduslik tegevus seisid surve all. Kalling ei piirdu pelgalt biograafilise kronoloogiaga, vaid asetab Kaho tegevuse ka laiemasse ühiskondlikku ja akadeemilisse konteksti, aidates mõista, miks tema nimi väärib tänapäeval taas tähelepanu.

Ken Kalling on ajaloolane ja Eesti akadeemilise kultuuri uurija, kelle töö keskendub haridus- ja teadusajaloo probleemidele. Tema kirjutamislaad on täpne ja faktikeskne, kuid samas mõtestav ning lugejat suunav. „Rektor Hugo Kaho“ on väärtuslik panus Eesti haridusajaloo talletamisse ning näitab, kuidas üks inimene suudab jätta püsiva jälje nii teaduskultuuri kui ka rahvusliku eneseteadvuse kujunemisse. Teos kõnetab eeskätt neid, keda huvitavad ülikooli ajalugu, akadeemiline juhtimine ja Eesti hariduse areng 20. sajandi esimesel poolel.