Keevitaja käsiraamat

„Keevitaja käsiraamat“ on 1971. aastal välja antud tehniline teatmeteos, mis koondab põhjaliku ja süsteemse teabe erinevate keevitusprotsesside, -materjalide ja -seadmete kohta. Raamat oli mõeldud eeskätt kutselistele keevitajatele, tehnikutele ja kutseõppeasutuste õppuritele, kuid sobis hästi ka tootmisjuhtidele ja inseneridele, kelle töö eeldas metallide ühendamise tehnoloogia tundmist. Teos annab ülevaate levinumatest keevitusmeetoditest, nagu kaarkeevitus, gaasikeevitus ja punktkeevitus, ning käsitleb üksikasjalikult ka tööohutuse, metallide füüsikaliste omaduste ja keevisühenduste kvaliteedi küsimusi.

Käsiraamatu ülesehitus on praktilise kallakuga – iga peatükk tutvustab konkreetset keevitusmeetodit, vajalikku varustust, töövõtteid ning tüüpilisi vigu ja nende vältimise viise. Eraldi rõhk on keevitusmaterjalide, näiteks elektroodide ja kaitsegaaside omadustel ning kasutusvaldkondadel. Lisaks sisaldab teos arvutustabeleid, jooniseid ja skeeme, mis toetavad keevitustööde täpset kavandamist ja teostust. Kuna tegemist on ajastuomase väljaandega, kajastub sisus ka nõukogude tööstusstandarditele tuginev lähenemine, mis annab raamatule lisaks tehnilisele väärtusele ka ajaloolis-kultuurilise mõõtme.

„Keevitaja käsiraamat“ on koostatud kollektiivse autorluse alusel, mis oli tollaste tehniliste teatmeteoste puhul tavapärane praktika. Autorite seas olid erialaspetsialistid, kes töötasid tootmisettevõtetes või kutseharidussüsteemis. Raamat oli oma aja üks põhjalikumaid eestikeelseid käsitlusi keevituse teemal ja leidis laialdast kasutust nii kutseõppes kui tööstuses. Tänapäeva tehnoloogiliste arengute taustal võib teos tunduda osaliselt aegununa, kuid oma põhjalikkuses ja süsteemsuses on see jätkuvalt väärtuslik allikas keevituse ajaloo ja arengusuundade mõistmiseks.