Rongatare

Keete Ainveri romaan „Rongatare“ on paguluses kirjutatud teos, mis toob esile Eesti naise saatuse murdelisel ajal. Pealkiri viitab nii otseselt raudteega seotud eluviisile kui ka metafoorselt liikumisele, katkestusele ja ootuseta lahkumisele. Teose keskmes on naine, kes on sunnitud lahkuma oma kodumaalt ning satub võõrasse keskkonda, kus tuleb leida uus tähendus ja mõtestatus elule. Romaani tegevustik areneb paralleelselt nii välise liikumise kui sisemise rännaku kaudu, kusjuures jutustuse fookus on tugevasti psühholoogilisel arengul ja kohanemisel.

Autor kirjeldab realistlikus, ent kujundirohkes stiilis oma peategelase elu enne ja pärast lahkumist, põimides mineviku- ja olevikupildid emotsionaalselt laetud fragmentideks. Rong ei ole pelgalt transpordivahend, vaid piir, mille taga jääb alles elu, mida enam ei saa muuta. Uus reaalsus esitab väljakutseid, mida mõõdetakse üksinduse, vaikuse ja isikliku vastutuse kaudu. Tugev on ka naiseks olemise temaatika: kuidas hoida eneseväärikust ja autonoomiat maailmas, kus tuttavad raamid on lagunenud. Ainver keskendub intiimsele pilgule, jättes poliitilise tausta tahaplaanile ja tuues esile üksikinimese tunde- ja mõttemaailma hapra, ent vastupidava kesta.

Keete Ainverist on teada vähe, kuid „Rongatare“ paigutub sõjajärgse eesti pagulaskirjanduse tundelisema ja isiklikuma suuna alla. Tema proosat iseloomustab tähelepanu siseilma nüanssidele ning keskendumine naistegelaste perspektiivile, mis tollases kirjanduses oli pigem haruldane. „Rongatare“ ei ole ainult ajastu dokument, vaid ka individuaalne mõtisklus igatsuse, mälestuste ja enese taasleidmise üle võõras maailmas. Teos jääb tagasihoidliku, ent kõneka panusena eesti väliseesti kirjanduse kaanonisse, kus just vaiksed hääled talletavad kõige püsivamat inimkogemust.