Keel, mida me harime

Koondteos „Keel, mida me harime“ on keelealane kirjutiste kogumik, mis käsitleb eesti keele arengut, normimist ja kasutust 20. sajandi teise poole nõukogude Eestis. Raamat ühendab eri autorite artikleid ja käsitlusi, mille eesmärk on süstematiseerida ja populariseerida teadmisi emakeele rollist ühiskonnas, selle arendamise põhimõtetest ning kasutuspraktikatest erinevates eluvaldkondades. Keskne idee, mis läbib kogu teost, on eesti keele teadlik kujundamine kultuurilise ja ideoloogilise tööriistana, lähtudes ühtaegu keeleteaduslikest kui ka ühiskondlikest kaalutlustest.

Kogumiku sisu jaguneb mitmeks suunaks: uuritakse kirjakeele normimise aluseid, terminoloogia kujundamist, keelekasutuse täpsust administratiivsetes ja teaduslikes tekstides ning keelekasvatuse ülesandeid hariduses ja meedias. Palju tähelepanu pööratakse ka keelekorraldusele ning selle institutsioonilistele tugisammastele, eeskätt Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi tööle. Lisaks peatutakse keele arengul ajaloolises võtmes, andes ülevaate kirjakeele kujunemisest ja mitmekesistumisest moderniseeruva ühiskonna tingimustes.

Teose ilmutas kirjastus Valgus ning selle koostamisse olid kaasatud tollased juhtivad keelekorraldajad ja keeleteadlased, kelle hulgas oli nii filoloogiaprofessoreid kui ka keeleõpetuse praktiseerijaid. Raamat peegeldab ajastu teadus- ja hariduspoliitikat, kus keelel oli oluline roll rahvuskultuuri säilitamises, ent samas ka ideoloogilise kontrolli kandjana. Kogumik sobib lugemiseks neile, keda huvitab keele arendamise ajalugu ning eesti keele kujundamise põhimõtted nõukogude perioodil.