Baltaragise tuulik

Kazys Boruta romaan „Baltaragise tuulik“ ühendab rahvapärimuse ja allegoorilise muinasjutu poeetilise realismiga, luues omanäolise lüürilise proosavormi, mis peegeldab Leedu rahvakultuuri ja maailmatunnetust. Teose keskmes on müütiline lugu möldrimees Baltaragisest, kes sõlmib lepingu saatanaga, et saada tuule abil töötav veski. See saatanlik tehing ei jää aga karistuseta – aja jooksul nõuab pimedus oma osa, ja sündmused arenevad traagilise pöörde suunas. Lugu on tihedalt seotud looduse rütmide, uskumuste ja inimese sisemiste ihade ning kartustega, asetades rõhu mütoloogilisele sümboolikale ja moraalsetele valikutele.

Romaani keel on rikas ja kujundlik, kasutades rahvapärast kõnepruuki ja poeetilist sõnastust, mis aitab luua ajatu ning samas paikselt äratuntava atmosfääri. Boruta seob fantaasia realistliku eluoluga, põimides tegelikkuse ja üleloomuliku vaevata üheks tervikuks. Süžee kulgeb lihtsas ja rahvajutulikus võtmes, kuid teose süvakihtides peegelduvad eksistentsiaalsed küsimused võimu, vabaduse ja vastutuse kohta. Lisaks on nähtav ka kerge satiiriline toon, millega autor kommenteerib sotsiaalseid hierarhiaid ja moraalinorme. See teeb teosest enamat kui lihtsalt muistendilaadse loo – see on kultuurilise teadvuse kandja.

Kazys Boruta (1905–1965) oli leedu luuletaja, proosakirjanik ja ühiskondlik mõtleja, kelle loomingus põimuvad poeetiline tundlikkus ja sotsiaalne kriitika. „Baltaragise tuulik“ (leedu keeles *Baltaragio malūnas*, 1945) on tema tuntuim teos, mis on leidnud tee ka teatrisse, ooperisse ja filmilinale. Romaanil on oluline koht Leedu kirjanduses, sest see taastab rahvaliku jutustamistraditsiooni, viies selle uude kirjanduslikku kvaliteeti. Eesti keelde tõlgituna säilitab teos oma keelelise musikaalsuse ja sümboolse tähendusruumi, pakkudes lugejale nii mõtisklusainet kui ka esteetilist elamust.