Kui me olime orvud

Kazuo Ishiguro romaan „Kui me olime orvud“ põimib detektiiviloo, isikliku trauma ja ajaloolise mälestuse ainese üheks introspektiivseks ja kummastavaks teekonnaks. Teose jutustaja on Christopher Banks, Inglismaal elav ja karjääri teinud detektiiv, kes püüab leida tõde oma vanemate salapärase kadumise kohta 1930. aastate Shanghais. Lapsena Hiinas üles kasvanud Christopher naaseb pärast aastatepikkust eemalolekut oma lapsepõlvelinna, et lahendada juhtum, mis on teda varjuna saatnud. Tema mälestused segunevad reaalsusega ning peagi muutub selgeks, et tema otsing on sama palju enese kui oma vanemate leidmine.

Ishiguro teos ei paku klassikalist kriminaalromaani loogikat ega tegevusliini, vaid pigem süvenemist meelde ja selle ebausaldusväärsusesse. Lugu liigub sujuvalt ajas ja ruumis, peegeldades peategelase sisemist kaost ja kahtlusi. Christopheri minevik on täis lünki, ja kuigi ta püüab neid täita loogiliste järeldustega, segavad lapsepõlvetraumad ja idealiseeritud kujutlused tegelikkuse tajumist. Romaani lõpupoole, kui tegevus tipneb kaootilises sõjaeelses Shanghais, muutub piiritlus unenäolise ja tegeliku vahel veelgi ähmasemaks. Ishiguro loob niimoodi loo, kus inimese identiteet, mälu ja tõeotsing ei allu üheselt mõistetavatele vastustele.

Kazuo Ishiguro on Jaapanis sündinud, kuid Suurbritannias üles kasvanud kirjanik, keda peetakse üheks olulisemaks kaasaegseks prosaistiks. Tema loomingule on iseloomulik aeglane rütm, alltekstide rohkus ja jutustajate subjektiivne vaatenurk, mis seab kahtluse alla tõe ja mälestuste usaldusväärsuse. Ishiguro on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Nobeli kirjanduspreemia. „Kui me olime orvud“ jätkab talle omast temaatilist liini, käsitledes isikliku ajaloo ja suuremate ühiskondlike murrangute põimumist läbi vaoshoitud, kuid emotsionaalselt laetud narratiivi.