Iseseisvuspäev

Kaur Kenderi romaan „Iseseisvuspäev” on karm ja otsekohene sissevaade Eesti üheksakümnendatesse – ajastusse, mil kiire vabanemine, äri, kuritegevus ja toore jõuusk tekitasid uue ühiskondliku reaalsuse. Peategelane Karl liigub selle maailma sees, olles jutustajana ebausaldusväärne, enesekindel ja samas sügavalt eksinud. Ta räägib, kuid ei mõista ise, mis toimub – tema vaatenurk on moonutatud, täis valet ja enesepettust. Kender loob temast karakteri, kes kehastab korraga ajastu vaimu ja selle moraalset tühjust, näidates, kuidas iseseisvuse algusaastate energia ja jõhkrus põrkusid väärtuste otsinguga.

Romaanis on tunda dokumentaalset täpsust ja psühholoogilist pinevust. Tekst liigub kiirelt, kasutades tänapäevast, kõnekeelset ja mõnikord räiget sõnavara, mis loob tõetruu ja samas häiriva atmosfääri. „Iseseisvuspäev” ei püüa õigustada ega ka hukka mõista, vaid laseb lugejal sukelduda vahetult maailma, kus moraal ja seadus on painduvad ning ellujäämine tähendab sageli oma südametunnistuse mahasurumist. Kenderi jutustamislaad on teadlikult provokatiivne – ta kasutab toorest realismi ja sisemist vastuolu, et paljastada ühiskonna allhoovused, mida tavaliselt püütakse ignoreerida.

Kaur Kender on Eesti nüüdiskirjanduse üks vastuolulisemaid ja omanäolisemaid autoreid. Tema loomingut iseloomustab julgus nihutada piire ja tuua kirjandusse teemad, mida muidu välditakse. „Iseseisvuspäev” on tema üks olulisemaid teoseid, mis jäädvustab iseseisvuse taastanud Eesti valulise kasvamise ja moraalse segaduse hetke. Kenderi kirjutamisviis ühendab toore elutunnetuse ja vormilise teadlikkuse, luues romaani, mis on ühtaegu ajastuportree ja inimese sisemise lagunemise uurimus. See on teos, mis sunnib vaatama otsa ebamugavusele ja mõtlema, millist hinda maksame vabaduse ja edu nimel.