Ebanormaalne

Kaur Kenderi romaan „Ebanormaalne“ on provokatiivne ja julge sissevaade moodsasse mehepsüühikasse ning kaasaegse elu lammutavatesse rütmidesse. Teos järgib vabavormilist ja hüplikku narratiivi, kus puudub klassikaline süžee ja traditsiooniline peategelane – tekst koosneb katkendlikest mõttekäikudest, monoloogidest ja sisekaemuslikest fragmentidest. Lugeja ees avaneb pilt maailmast, kus kaob piir normaalsuse ja ebanormaalsuse, reaalsuse ja simuleeritud elu vahel. Kenderi sõnakasutus on sihilikult toores, otsekohene ja keeleliselt terav, viidates nii isiklikule kui ühiskondlikule nihestusele.

„Ebanormaalne“ ei paku selget narratiivset lahendust ega mugavat lugemiskogemust. Selle asemel asetab autor lugeja silmitsi toore mehelikkuse, seksuaalsuse, üksinduse ja võõrandumisega, mis peegelduvad killustatud ja tihti labasusse kalduvas tekstis. Raamatust jooksevad läbi viited massikultuurile, reklaamile, tarbimismaailmale ja sotsiaalsele positsioonile – Kender lahkab ühiskonda, kus kõik on nähtav, ent sisult õõnes. Tegu on manifestilaadse teosega, kus keeleline vorm ja ideeline sisu loovad ühtaegu tüki kaasaegsest inimmõistusest ja protestist selle tühjuse vastu.

Kaur Kender (sünd. 1971) on üks vastuolulisemaid ja mõjukamaid eesti kaasaegseid kirjanikke, kelle loomingut iseloomustavad julged teemavalikud, eksperimentaalne keel ja soov nihutada ühiskondlikke piire. Alates oma debüüdist 1990. aastate lõpus on ta pälvinud nii tugevat kriitikat kui pühendunud lugejate huvi. „Ebanormaalne“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi, kus autor on üha enam keskendunud kirjanduse kui vormi lõhkumisele. See on teos, mis ei soovi meeldida ega rahustada, vaid esitab väljakutse – nii keeleliselt kui ideeliselt.