Ebanormaalne

Kaur Kenderi romaan „Ebanormaalne“ on provokatiivne ja intensiivne teos, mis jätkab autori varasematest töödest tuntud stiili: otsene, toorest elutunnetust ja linnakultuuri pulbitsevat keelt kasutav jutustus, mis murendab tavapärase ilukirjanduse piire. Teose keskmes on anonüümne jutustaja – noor, nüristunud, samas äärmuslikult tähelepanelik tegelane, kes liigub Tallinna tänavatel, klubides, reklaamibüroodes ja autode sisemuses, püüdes mõista, mis on normaalne ja mis mitte. Romaan ei paku klassikalist süžeed ega lunastust, vaid otsekui logiraamatu või isikliku manifestina koondatud fragmente, mis kujundavad psühhogeograafilise kaardi ühest ajast ja vaimsest seisundist.

Kenderi tekst ründab keele kaudu – rütmiline, reklaamikeelest, kõnekeelest ja slängist laetud lauseehitus vormib maailma, mis on korraga irooniline ja tõsine, füüsiline ja tühjuses hõljuv. „Ebanormaalne“ on 1990ndate lõpu postsotsialistliku ühiskonna ilukirjanduslik vaste: rahaga küllastunud, kiire, samas juurteta ja sisemiselt ekslev. Jutustaja ei püüa oma elu mõtestada traditsioonilise eetilise skaalaga, vaid liigub läbi elu reaktsioonide, impulsside ja iha kaudu. Seks, vägivald, ükskõiksus ja armastus on läbipõimunud, moodustades lammutava, ent täpse portree indiviidist, kes ei sobitu olemasolevatesse normidesse – ega püüagi seda teha.

Kaur Kender (sünd. 1971) on üks Eesti 2000ndate alguse kirjandusliku plahvatuse silmapaistvamaid esindajaid, kelle looming on toonud kaasa tuliseid arutelusid nii esteetilistes kui eetilistes kategooriates. Tema teosed on mõjutanud noorema põlvkonna kirjutamislaadi, viies kirjanduse tänavale, reklaamimaailma ja digitaalsesse argipäeva. „Ebanormaalne“ kinnistas Kenderit kui kirjanduse piiride nihutajat ja kultuurikriitikut, kelle looming ei pretendeeri meeldimisele, vaid sunnib lugejat positsiooni võtma. See on teos, mis käsitleb ebanormaalsust mitte kõrvalekaldena, vaid uue normaalsuse võimaliku vormina.