Vesikiri

Oma viiendas kogus loob luuletaja omapäraseid mütoloogilis-saagalikke, paganlikke nägemusi ning abstraktseid oleviku- ja tulevikukujutlusi.
Vastsündinud laps magab malelaual
liivakellal nõriseb päikeseline rand
naised vehklevad vahast mõõkadega
neil on hulga peale üksainus silm
nende käed tunnevad seadust ja teed
lehitsedes raamatu musti lehti
nad on äravooluvad rõngad
ei algust ei lõppu