Uneskõndija

Katrin Väli luulekogu „Uneskõndija“ koondab endasse värsse, mis kõnelevad tundlikult, ent tihti vastuoluliselt inimtunnetuse eri kihtidest – armastusest, üksindusest, kehalisusest ja eksistentsiaalsest igatsusest. Kogu läbiv meeleolu on une ja reaalsuse piirimail kõndimine, kus maailm tajub end läbi unenäoliste kujundite ja emotsionaalselt laetud keele. Autori stiil on sihipäraselt terav ning keeleliselt mitmetasandiline: Väli luulekeel põimib vahetu siiruse ja mängulise iroonianoodi, kus intiimne eneseväljendus põrkub sageli vastu kultuuriliste või müütiliste viidete pinda.

Luulekogu struktuur ei järgi klassikalist teemade kaupa jaotamist, pigem kulgeb see emotsionaalse rütmi ja kujundimustri alusel. Värsid on lühikesed, sageli fragmentaarsed, kuid mõjuvad just oma katkendlikkuses ja vaikuses. Korduvad motiivid – nagu keha, uni, vari, hääl ja puudutus – loovad kujundliku tiheduse, mis viib lugeja sisemaailma, kus ärkvelolek ja unenägu ei ole vastandid, vaid osad samast kogemusest. Välise tegevuse puudumise kõrval on Väli tekstides tugev sisemine liikumine – emotsionaalsed vaheldused, igatsus ja kriipiv kahtlus vahelduvad peene sõnaehituse ja tabava rütmitajuga.

Katrin Väli on eesti luuletaja, kelle looming on alates 1980. aastate lõpust eristunud oma julguse ja kehalisuse poolest. Tema tekstid ei karda lähedust ega haavatavust, kuid neis on alati ka teatud distants – teadlikkus keele ja tunnetuse piiridest. „Uneskõndija“ kuulub tema varasemasse loomeperioodi, kus luule võtab sageli ka päevikulaadseid jooni, olles justkui isiklik ruum, kus keele kaudu saab kõndida unenäo ja ärkveloleku vahel. Väli looming on mõjutanud tugevalt hilisemat eesti naisluulet, pakkudes eeskuju otsekohesuses ja kujundlikus jõulisuses.