Ilmad

Katrin Väli luulekogus „Ilmad“ põimuvad ilmavaatlused, argiste hetkede poeesia ja sisemaailma vaiksed, ent pingestatud peegeldused. Kogu keskmes on ilmastik mitte üksnes loodusnähtusena, vaid kui meeleolu kandja, vaimse seisundi märk ja sisemise kliima metafoor. Luulekogu liigub sujuvalt läbi aastaaegade, vihjates kord kevade leebusele, kord sügise tumedusele, ent teeb seda ilma üleliigse ilustamiseta. Väli tekstides on tuntav konkreetsus, milles on oma koht nii üksindusel, tähelepanelikul vaatlusel kui ka õrnadel tähelepanekutel inimestevahelistes suhetes.

Väli luulekeel on napp, ent täpne. Paljud tekstid mõjuvad kui hetkesalvestused – otsekui oleks autor jäädvustanud tuule suuna, vihmasaju või päikesevalguse varjundid just selles ajahetkes, kui need mõne mõtte või tunde vallandasid. Iseloomulik on napp vorm, mis ei püüa tähelepanu efektsete kujunditega, vaid pigem sõnade kaalutletud paigutusega. Teoses leidub tekstilisi vaikusi, milles lugejal tuleb ise lõpuni mõelda või tunnetada seda, mida luuletaja vaid õrnalt vihjab. Nii sünnibki lugeja ja teksti vahel vaikne dialoog, kus iga ilm muutub tähendusrikkaks sündmuseks, olgu see siis sisemine või väline.

Katrin Väli on eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab vaoshoitus ja tähelepanu üksikasjadele. Tema varasemateski luulekogudes on keskseks jooneks olnud elu väikeste, ent tähendusrikaste detailide märkamine. Tõlkijana on ta vahendanud eesti keelde mitmeid nüansirohkeid autoreid, mis on mõjutanud ka tema enda poeetilist käekirja. „Ilmad“ on Väli loomingus üks isiklikumaid ning vaiksemaid kogusid, kus sõnade nappus kõneleb sageli rohkem kui pikk kirjeldus või retooriline hoog.