Hingedeaeg

Katrin Reemeti „Hingedeaeg“ on tundlik ja meeleolukas jutukogu, mis keskendub inimsuhete peenekoelisele kujutamisele ja sisemiste seisundite avamisele. Teose lood liiguvad argise ja vaimse, realistliku ja sümboolse piiril, andes edasi tegelaste sisemisi heitlusi, igatsusi ja leppimispüüdeid. „Hingedeaeg“ kui kogumiku pealkiri viitab ajale, mil elu ja surma vaheline piir muutub tajutavaks, ja see meeleolu kandub üle ka teost läbivasse tonaalsusse – vaikne, introspektiivne ja kohati melanhoolne. Jutud ei keskendu suurtele sündmustele, vaid hetkedele ja valikutele, mis määravad tegelaste sisemise liikumise.

Reemet kirjutab naistegelastest, kelle elud on küll väliselt rahulikud, ent sisemiselt täis kõhklusi, kaotusi ja eneseotsingut. Iga lugu kannab endas oma rütmi ja meeleolu, olgu see siis vaikne igatsus lapsepõlvekodu järele, tasane üksindus või alateadlik soov midagi veel muuta. Kohad ja ajad on sageli määratlemata, ent keskkondadel – kodudel, tänavatel, looduse detailidel – on oluline roll tegelaste seisundite peegeldamisel. Reemeti jutustamisviis on napp ja väljapeetud, rõhudes pigem alatekstile ja vaoshoitud pingele kui otsesele draamale. Lugejale jääb ruumi tunnetada ja kaasa mõelda.

Katrin Reemet (sündinud 1951) on eesti proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustab tähelepanelik sissepoole vaatamine ning oskus kujutada vaikseid sisemisi liikumisi. Tema jutud ei torma sündmustesse, vaid süvenevad atmosfääri ja psühholoogilisse pingesse. „Hingedeaeg“ kuulub autori varasemasse loominguperioodi ning peegeldab hästi tema stiili kujunemist – tundlikku sõnakasutust ja keskendumist igapäeva elu sügavamatele allhoovustele. Tegemist on kogumikuga, mis kõnetab lugejat eelkõige emotsionaalse täpsuse ja vaikselt mõjuva sisemise maailmaga.