Suvekodumaa

Katrin Jakobi novellikogu „Suvekodumaa” tähistab tema terviklikku debüüti eesti ilukirjanduses. Varem ajakirjas „Tulimull” avaldatud üksikute lugude kõrval pakub see teos laiema pilgu autori kirjanduslikule käekirjale. Kogumik koosneb kolmeteistkümnest novellist, milles vaadeldakse erinevate inimeste eluseiku, siseheitlusi ja argielu keerukust. Teemade ampluaa on lai: suhetest ja üksindusest kuni mälu, kuuluvuse ja elumuutusteni. Tekstid on kompaktsed, kuid sisult mitmekihilised, haarates erinevaid eluolukordi ühise emotsionaalse süvenemise kaudu.

Jakobi novellides peegeldub tugev psühholoogiline tunnetus ja detailne tähelepanu sellele, mis jääb nähtava pinna alla. Tüüpiline on vaoshoitud, kuid täpne stiil, milles realistlikud kirjeldused põimuvad isikliku taju ja vaatlusega. Novellid ei püüa lahendada suuri ühiskondlikke probleeme, vaid suunavad pilgu üksikisiku sisemaailma ja selle peegeldumisse igapäevastes olukordades. Eristuvaks jooneks on ka oskus hoida tasakaalu empaatia ja selgepiirilise vaatlemise vahel, andes tegelastele piisavalt hingamisruumi, et need võiksid iseenda kaudu kõnelema hakata.

Katrin Jakob on väliseestlane, kelle looming kujunes peamiselt paguluses. „Suvekodumaa” kaudu sai ta tuntuks tundliku ja läbimõeldud novellistina, kelle loomingus on tunda nii eesti proosatraditsioonide mõju kui ka isiklikku kogemust välismaal elamisest. Tema tekstides on selgelt jälgitav ka psühholoogilise novelli mõjujoon, eeskätt Karl Ristikivi ja Friedebert Tuglase novellitraditsioonide vaimus. Jakobi stiil ei rõhuta sentimentaalsust, vaid tasakaalustab selle asjatundlikkuse ja sisemise pingega, pakkudes lugejale vaikseid, kuid mõjusalt joonistatud hetki.