Kahvatud tüdrukud

Katri Tapola romaan „Kahvatud tüdrukud“ keskendub naiste kogemuste ja sisemaailma kirjeldamisele, liikudes ajas ja tunnetes ilma kindla narratiivse struktuurita. Tekstis põimuvad erinevad hääled ja vaatepunktid, mille kaudu avanevad motiivid nagu vaikimine, ootus, kaugus ja kehalisus. Tüdrukud ja naised ei esine siin selgete karakteritena, vaid kui tajude, hetkede ja seisundite kandjad, kelle kaudu kujuneb pilt suhetest, mälestustest ja igapäevase elu katkendlikkusest.

Romaan ei esita lineaarset lugu, vaid liigub pilditi, võimaldades kogemustel ja kujunditel end ise kehtestada. Keel on oluline vahend, mille kaudu mõtte ja meeleolu vaheldumine saab kuju. „Kahvatud tüdrukud“ ei otsi põhjuseid ega lahendusi, vaid peatub hetkedel, mis ei pruugi olla tähenduslikud välise tegevuse poolest, kuid avavad sisemisi nihkeid ja kaugusi. Tekst loob ruumi, kus lugeja ei ole mitte tunnistaja sündmustele, vaid osaline aeglases liikumises, kus kõne ja vaikus vahelduvad. Tegu on teosega, kus maailm ei ole antud valmis, vaid vajab vaikset jälgimist ja omapoolset mõtestamist.