Jäätisemüüja

Katri Lipsoni romaan „Jäätisemüüja” viib lugeja 20. sajandi keskpaiga Tšehhoslovakkiasse, kus elu kulgeb poliitilise kontrolli, hirmu ja kohandumise tingimustes. Teos algab näilise filmistsenaariumina: režissöör ja stsenarist töötavad linateose kallal, kuid loo tegelased hakkavad iseseisvalt arenema, justkui astudes välja neile määratud raamidest. See raamjutustus seguneb ajas ja ruumis liikuvate episoodidega, milles põimuvad armastus, reetmine, vaikimine ja mälu. Romaani keskmes on armastuse lugu kahe inimese vahel, kuid seda saadavad pidevad katkestused – nii poliitilised kui isiklikud – mis muudavad nende saatuse lõpuni ebakindlaks.

Lipson kasutab katkendlikku, hüplevat jutustamisviisi, mis peegeldab ajastu absurdsust ja infopuudust. Tegelased ei saa alati aru, kes nad on, milline on nende roll või isegi nimi – samamoodi nagu ühiskond, mis kaotab pidevalt orientiire. Jäätisemüüja kui sümbol seostub ühtaegu nostalgiaga, lihtsa rõõmuga ja kaduvusega. Autor ei ava kõiki seoseid lugejale otse, vaid jätab mõtlemisruumi, lastes tähendustel kooruda kiht-kihilt. Selles loos on oluline see, mida ei öelda: vaikimine muutub keeleks, mis jutustab rohkem kui sõnad. Taustal kõlab pidevalt totalitaarse ühiskonna varjatud surve, mis mõjutab nii eluvalikuid kui eneseväljendust.

Katri Lipson on Soome kirjanik ja arst, kes on pälvinud tunnustust oma nüansirikka ja eksperimentaalse proosastiili eest. Ta debüteeris 2008. aastal ning „Jäätisemüüja” on tema teine romaan, mis võitis ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Lipsoni loomingule on iseloomulik ajaloolise ja isikliku põimimine, samuti huvi identiteedi ja mälu vastu. Tema tekstid ei allu lihtsatele tõlgendustele, vaid kutsuvad kaasa mõtlema, kuidas inimesed jäävad iseendaks või kaotavad end suuremate jõudude keskel. „Jäätisemüüja” on seetõttu ka poliitiline romaan – vaiksel ja peenel moel.