Võib-olla Esther. Lood

Katja Petrowskaja teos „Võib-olla Esther“ on žanripiiridest üle astuv mälestuste, ajaloo ja identiteediotsingute põiming, milles autor püüab lahti harutada oma juudi perekonna saatust läbi 20. sajandi Euroopa traagiliste sündmuste. Pealkirjas sisalduv ebakindlus — „võib-olla“ — on iseloomulik kogu teose tonaalsusele: tegemist on katsega mäletada ja mõista neid, kelle jäljed on jäänud puudulikuks või kadunud täielikult. Lugeja saadetakse autoriga kaasa otsingureisile, mis viib läbi Ukraina, Poola, Saksamaa ja Venemaa, mööda paiku, kus tema esivanemad kunagi elasid, armastasid ja hukkusid.

Petrowskaja kirjutab fragmentaarselt, episoodiliselt, liikudes aja ja ruumi vahel ilma lineaarse narratiivita. Tema keel on poeetiline, mõtisklev ja kohati napp, kuid täis alltekste ja kaalu. Paljud lood on ehitatud üksikute nimede või mälupiltide ümber, mis äratavad ellu inimesi, keda autor ise ei tundnud või keda tunneb ainult läbi sugulaste katkendlike meenutuste. Olulisel kohal on küsimused: kes me oleme, kui meie ajalugu on moonutatud või kustutatud? Kuidas rääkida neist, kellest pole alles jäänud midagi peale nime — ja ka selles pole kindel? Just selles kontekstis ilmubki raamatusse „võib-olla Esther“ — vanavanaema, kes võis kanda seda nime ja kes jäi 1941. aastal maha, kui ülejäänud pere pages natside eest.

Katja Petrowskaja on Kiievis sündinud ja Berliinis elav kirjanik, kelle debüütteos „Võib-olla Esther“ pälvis ilmudes laialdast rahvusvahelist tunnustust. Ta on õppinud kirjandust ja slavistikat ning töötanud ajakirjanikuna. Tema kirjutis ei keskendu üksnes perekonnaloole, vaid asetub laiemasse kultuurimälust ja ajaloolisest katkestusest kantud ruumi. Petrowskaja hääl on samal ajal isiklik ja esinduslik — ta räägib oma perekonnast, aga ka kõigist neist, kelle lood on jäänud rääkimata või kuulmata. See teeb „Võib-olla Estherist“ ühe kaasaegse Euroopa kirjanduse tähendusrikkaima mälestusteraamatu.