Keevitaja

Katja Kettu „Keevitaja“ on lühijuttude kogumik, mis koondab endas eriilmelisi ja sageli äärmuslike olukordadega seotud lugusid. Tegelased on sageli äärealadel – nii geograafiliselt kui ka sotsiaalselt –, liikudes ruumides ja suhetes, kus valitsevad vaikused, katkestused ja teatud määramatus. Jutustused ei püüdle lihtsate vastuste või moraalsete järelduste poole, vaid pigem peegelduvad neis olukorrad, kus inimesel tuleb kohaneda ilma et oleks selge, mille suhtes. Keel on konkreetne, aeg-ajalt brutaalne, kuid samas viitab alltekstidele, mida ei väljendata otsesõnu.

Kogumikus kohtab tegelasi, kelle elud kulgevad tööstusmaastikel, peresuhetes või sisemises võitluses. Sageli on tegu naistega, kelle positsioon ühiskonnas on määratletud vägivalla, töö või sõltuvussuhete kaudu, ent kelle tegevus ei taandu ohvripositsioonile. Kettu ei anna hinnanguid ega konstrueeri pääsemise narratiive, vaid laseb tegelastel eksisteerida oma tingimustel. Ruumid, kus lood aset leiavad – olgu need tehased, korterid või tundmatud servaalad – on sama olulised kui sündmused ise, kujundades tajutavat maailma, mille sees midagi nihkub, kuid ei muutu tingimata lahendatuks.

„Keevitaja“ ei loo kogu, kus juttude vahel oleks lineaarne areng või temaatiline sulandumine. Pigem on tegu iseseisvate fragmentidega, mida ühendab kirjutamislaad ja teatud vaatenurk inimeste eksistentsile piiripealsetes olukordades. Lugude fookuses ei ole sündmuse kulg, vaid seisund, reaktsioon või liikumine olukorras, kus suund ei ole kindel. Kettule omane poeetiline ja füüsiline keelekasutus ei muuda teksti raskemini ligipääsetavaks, vaid loob ruumi, kus kehalisus ja mõtlemine kohtuvad ilma selge eristusjooneta. See on kogumik, mis ei otsi lõpetatust, vaid jääb avatusse, võimalusse ja katkemisse.