Minu kirjutamata memuaarid

„Minu kirjutamata memuaarid“ on Katia Manni mälestusteraamat, mis ilmus eesti keeles 2003. aastal sarjas *Loomingu Raamatukogu* kirjastuse Perioodika väljaandel Heli Mägari tõlkes. Originaalis pealkirjaga *Meine ungeschriebenen Memoiren* valmis teos vestluste põhjal, mille Katia Mann pidas oma tütre Elisabeth Plesseni ja poja Michael Manniga. Raamat ei ole kronoloogiline elulugu, vaid fragmentaarne meenutuste kogum, kus autor kõneleb oma lapsepõlvest jõukas ja kultuurihuvilises perekonnas, tudengipõlvest, abielust Thomas Manniga ning elust kuue lapse emana. Tekstis põimuvad argised tähelepanekud ja mälupildid Euroopa kultuurielu keskpunktidest 20. sajandi esimesel poolel.

Perioodika väljaanne vahendab Katia Manni jutustuse vahetut ja isiklikku tooni, kus intiimne pereelu ja suurte ajalooliste sündmuste taust annavad mälestustele erilise mõõtme. Autor räägib ausalt oma kohanemisest pidevate kolimiste ja välisreisidega, kirjeldab kodu, kus käisid külas kirjanikud, muusikud ja teadlased, ning jagab muljeid pere sisemistest suhetest. Kuigi ta ise pidas end pigem vaatlejaks kui loojaks, pakuvad need meenutused väärtuslikku sissevaadet Thomas Manni loomeprotsessi kulissidetagusesse maailma ja perekonna argipäeva.

Katia Mann (1883–1980) sündis Katia Pringsheimina Münchenis jõukas ja haritud juudi perekonnas. Ta õppis matemaatikat ja füüsikat, kuid loobus õpingutest, kui abiellus 1905. aastal kirjanik Thomas Manniga. Abielu kestis kuni mehe surmani 1955. aastal ning selle aja jooksul mängis Katia olulist rolli pere ja kodu hoidjana, olles samas abikaasa usaldusisik ja nõuandja. „Minu kirjutamata memuaarid“ on tema ainus raamat, mis säilitab tema enda hääle ja näitab teda mitte ainult kui kirjandusklassiku abikaasat, vaid ka iseseisva vaate ja kogemusega inimest.