Viimnekuu. Viienda lapse ootamise viimase kuu päevik

Viimase raseduse viimasel kuul tundsin pidevalt uue elu ja surma võrdväärset lähedust. See võrdne lähedus paneb hetk-hetkelt üle vaatama, kuidas elan. Tekitab kroonilise ärevuse.
Päevikupidamine aitab osaliselt ähmitsemist ületada. Nooremana kirjutasin pidevalt päevikuid. Iga kolimise eel ja ajal põletasin nad ära. Et minevikutaagata uude ellu kolida. Nüüd tean: elu enesest välja kirjutamine ongi juba ära põletamine. Kui need päevikud füüsiliselt põletamata jätta, on nendest ka teistel kasu.
Me keegi ei tunne oma tegelikke lähedasi. Ennastki mitte. Elame tõlgendustega ja tõlgendustena üksteisest. Iga meenutus on omamoodi ekslik. Ja teeb kellelegi liiga. Nii me teemegi üksteisele enesestmõistetavalt liiga. Näe, on nii, et nutt tuleb meil kõigil iseenesest ja kohe ja ladusalt välja. Naeratama on vaja õppida.
Autor