Puugid kuubis

Kati Saara Vatmanni teos „Puugid kuubis” on provokatiivne ja piire kompav tekst, mis liigitub nii proosa kui ka isikliku eneseväljenduse valda. Raamat koosneb lühikestest, fragmenteeritud tekstidest, mis kombineerivad esseistikat, päevikulaadseid mõtisklusi ja luulelisi purskeid. Vatmannile omaselt on keelekasutus vahetu, rütmiline ja sageli meelega nihestatud, et esile tuua keele ja elu vastuolulisust. Tegemist ei ole klassikalise süžeega romaaniga, vaid pigem assotsiatiivse ja kujunditiheda tekstimaastikuga, mis nõuab lugejalt valmisolekut kohati absurdi või toorest otsekohesust taluda.

„Puugid kuubis” on enesekeskne, kuid mitte kitsas; see pöördub oma keerdkäikudes eksistentsiaalsete ja ühiskondlike teemade poole, küsides, mis on normaalne, naiselik, kehaline või loomulik. Raamatus esinevad motiivid nagu puugid, keha, loodus ja sotsiaalne piiratus saavad võrdkujunditeks, mille kaudu Vatmann väljendab võõrandumist ja eneseotsingut. Teose toon on kohati irooniline, kohati sihilikult tülgastav, kuid selles on ka mängulisust ja katsetuslikkust, mis muudab selle isesuguseks tekstiks eesti kirjanduses. Paljud lõigud mõjuvad nagu sisekõne, mis lastakse lugeja ette toorelt ja töötlematult, justkui peegeldus autori sisemisest häälest.

Kati Saara Vatmann (varem Kati Murutar) on eesti kirjanik, kes on tuntud oma otsekohese ja normidest hälbiva kirjutamisstiili poolest. Tema looming tihti polariseerib lugejaid, kuid samas on ta järjekindlalt esindanud isikliku ja kehalise kogemuse tugevat kohalolu eesti kirjanduses. „Puugid kuubis” esindab Vatmanni loomingu eksperimentaalset külge, kus ta pöördub nii ühiskonnakriitika kui ka sisemonoloogi kaudu tagasi isiku, identiteedi ja keele põhimõtteliste küsimuste juurde.