Õnne tänava lood 2. osa

Kati Saara Vatmanni „Õnne tänava lood“ teise osa keskmes on taas samanimeline väikelinna agulitänav ja selle elanikud, kelle argipäeva autor jälgib vahelduva pilguga – kord mõistva osavõtlikkuse, kord iroonilise distantsiga. Kui esimeses osas kehtestati tegelaskond ja elukeskkond, siis järgus süvenetakse rohkem sisemisse dünaamikasse: kuidas inimesed toime tulevad oma katkiste suhete, majandusliku ebakindluse ja lootuse või selle puudumisega. Vatmann esitab neid lugusid ilma ilustava filtrita, toetudes vestlikule, vahel katkendlikule jutustamislaadile, mis peegeldab tegelaste mõttekäikude hüplikkust ja emotsionaalset ebastabiilsust.

Teises osas on rohkem tähelepanu pööratud üksikutele naistegelastele ja nende vaimsele seisundile. Läbivad teemad on suhete purunemine, ema ja lapse suhe, kaotustunne ning vaimse tasakaalu otsimine – sageli väljendudes kas passiivses allumises või impulsiivses vastuhakus. Õnne tänav ei ole siin pelgalt ruumiline taust, vaid sümbol ühest kindlast ühiskondlikust kihist, mille kaudu Vatmann vaatleb postnõukogude Eesti lagunemist ja inimeste katseid selles end kehtestada. Tekstid on fragmentaarsed, ent sisemiselt seotud – igas loos peitub midagi üldinimlikku ja samas ajastuspetsiifilist.

Kati Saara Vatmann on autor, kes ei karda kujutada elu ebamugavaid ja vastuolulisi tahke. Tema loominguline lähenemine põhineb tugeval sisekaemusel, mis avaldub nii keelelises kui struktuurses rabeduses – see pole viimistlematus, vaid teadlik valik. „Õnne tänava lugude“ teine osa kinnitab tema võimet kujutada äärealade elu ehedalt ja kõhklusteta, andes hääle neile, keda tavakirjandus sageli väldib. Vatmann kirjutab justkui seestpoolt, olles rohkem kaaslane kui vaatleja, ning see muudab ta tegelased unustamatuteks, isegi kui nad on valusalt argised.