Kati jututar 1983-1993. Katkendeid romaanist ja jutud

Kogumik „Kati jututar 1983–1993“ koondab Kati Saara Vatmanni loomingut kümnendi jooksul, sisaldades katkendeid tema romaanist ning iseseisvaid lühijutte, mis moodustavad omamoodi elulise ja keelelise kaleidoskoobi. Tekstide keskmes on naise hääl, kogemus ja keha, kuid väljendusviis ei järgi realistlikku ega klassikalist proosatraditsiooni. Vatmanni keelekasutus on julge, kohati toorelt otsene, teinekord luuleline ja assotsiatiivne, püüdes püüda kätte mitte ainult elu fakte, vaid ka selle rütmi, tunnet ja alateadvuse varjundeid. Jutud ei järgi alati loogilist süžeekulgu, vaid töötavad kihiliselt, nihestades ajatunnetust ja vaatenurki.

Tekstide aluseks on tihti autobiograafiline impulss, mis sulandub kujundlikkuse ja vabavormilise keelemänguga. Kirjutaja positsioon on ühtaegu intiimne ja demonstratiivne – ta ei räägi lugejale mitte ainult lugusid, vaid eksponeerib ka enda kirjutamise akte, selle vaevu ja vabadust. Lood käsitlevad naiselikkust, ihulikkust, lapsi, mehi, üksindust ja vastuhakku. Mitmes jutus põimuvad argisus ja groteskne, püha ja labane, luues vastuolulise, kuid tugevalt isikupärase pildi ühe autori eneseteadvusest. Ajavahemik 1983–1993 raamib ühtlasi olulist kultuurilist murranguaega, mida tekstid küll otsesõnu ei kommenteeri, kuid mille alateadlik kohalolu on tuntav.

Kati Saara Vatmann (sünd. 1967), varasemalt tuntud ka nimede all Kati Murutar ja Kati Helt, on eesti kirjanik, kes debüteeris 1990. aastate alguses jõuliselt isikliku ja vormi lõhkuva proosaga. Tema loomingut on sageli seostatud naiskirjanduse uue lainega Eestis, mida iseloomustab ausus, autobiograafilisus ja keeleline eksperimentaalsus. Vatmann ei pelga kirjutada sellest, millest on tavaks vaikida, ning tema teosed on sageli nii kriitikat kui kiitust esile kutsunud. „Kati jututar 1983–1993“ on iseloomulik näide tema varasemast loomingust, kus kirjaniku hääl otsib ja kehtestab end vaheldumisi eneseiroonia ja radikaalse siirusega.