Sa ei sure

Kathrin Schmidti romaan „Sa ei sure” kujutab liigutavalt, kuid üllatavalt elurõõmsalt naise võitlust taastumise nimel pärast ajuverejooksu. Loo peategelane Helene Wesendahl ärkab koomast teadmata, mis temaga juhtus, ja avastab, et ei suuda enam rääkida ega keha juhtida. Teos jälgib tema sisemist teekonda, kus keele, mälu ja eneseidentiteedi killud hakkavad tasapisi taas esile tulema. Vaimne kaos ja füüsilised piirangud põimuvad kummituslike mälestuste ja emotsionaalse kirevusega, peegeldades aju vigastuse tõttu teisenenud maailmataju.

Helene sisemaailm on rikas ja keerukas – mõtted ja unenäolised kujutlused segunevad katkenud mälestustega tema eelnevast elust: lapsepõlvest Ida-Saksamaal, kirglikust armastusest, emaks olemisest, tööelust ja loomingust. Ta on luuletaja, kes kaotab keele, kuid hakkab seda vaikselt taas koguma nagu kive jõesängist. Taastumise protsess on aeglane, ent täis huumorit ja kummalist ilu, mis tungib isegi kõige raskematesse olukordadesse. Lugeja näeb, kuidas kehaga kõnelev naine otsib kaduma läinud tähendusi ja proovib uuesti määratleda, kes ta on olnud ja kes saab olla pärast trauma kogemist.

Kathrin Schmidt on saksa kirjanik ja luuletaja, kelle looming on sageli keeleliselt tihe ja kujundirohke. Enne proosa juurde siirdumist avaldas ta mitmeid luulekogusid, mis on mõjutanud ka tema romaanide rütmi ja kujundlikkust. „Sa ei sure” pälvis Saksamaal kriitikute tunnustuse ning võitis maineka Saksa Raamatupreemia. Schmidt kirjutab iseenda kogemusest lähtudes – ta elas üle sarnase tervisekriisi – kuid teeb seda ilma enesepilgutamiseta, empaatia ja detailitäpsusega, andes hääle neile, kes tavaliselt jäävad taastumise loost varju.