Itaallase naine

Romaan „Itaallase naine” seab lähtekoha kokkuleppelisel abiellumisel. Ettekandja Meghan Selby satub juhuse järel Alessandro di Agnio orbiiti ning mees pakub lahendust, mis näib mõlemale kasulik: selge reeglistik, selged rollid, tunded pole kavas. Lugu liigub stseenidest, kus sõlmitakse kokkuleppeid ja kontrollitakse piire: töölt lahkumine, perekondlikud kohtumised, avalikkuse pilk, vaikimised, mis räägivad rohkem kui sõnad. Pulmaöö tõstab pinnale küsimused, mille kokkulepe seni varjas. Meghan võtab ruumi, seab tingimusi, uurib, mida tähendab turvalisus, kui selle eelduseks on sõltuvus teise inimese tahtest. Alessandro harjutab kontrolli lahtilaskmist: ta testib, kas abielu, mis pidi jääma vormiks, talub ausust. Raamat kasutab žanrile omaseid vahendeid – abielu praktilistel põhjustel, piiratud usaldus, järjest tihenev tõde – ning näitab, kuidas lähedus tekib konkreetsete tegude, mitte deklaratsioonide kaudu.

Teos püsib kahe vaatenurga vahel ja hoiab tempot dialoogi ning tegevuse abil. Stseenid on ehitatud nagu läbirääkimiste voorud: ettepanek, vastus, kõrvaltingimus. Avalikkuse surve jääb taustaks, ees on igapäevased toimingud, milles kontrollitakse kokkuleppe elujõudu – kodu jagamine, tööga seotud kohustused, perekonna ootused. Raamat ei romantiseeri kokkulepet; see näitab, kuidas iga lubadus toob kaasa kohustuse ning kuidas mööndused kuhjuvad. Pinget kasvatavad märgid, mis sunnivad tegelasi täpsustama oma eesmärke: kas abielu on kaitsekilp, vahend või suhe. Lahendus ei tule suure žestina, vaid valikute jadana, kus kumbki otsustab, mida on valmis kaotama, et mitte kaotada iseennast. Nii sünnib intiimsus, mis ei tühista minevikku, vaid paneb selle uude korda.

Kate Hewitt kirjutab nüüdisaegseid suhtelugusid, mille keskmes on kohustuse ja soovi vaheline telg. Tema romaanid ilmuvad rahvusvahelistes sarjades ning kasutavad kompaktset vormi, mis eelistab tegevust ja nappe kirjeldusi. Autor laseb suhetel areneda surveolukorras: paberabielud, perekondlikud lepped, tööga seotud piirangud. Iseloomulik on kahe hääle vaheldumine ja pidev küsimine, kus lõpeb roll ja algab inimene. „Itaallase naine” kuulub sellesse joonesse selgelt: teos toob nähtavale kokkulepete hinna ja näitab, kuidas usaldus kasvab siis, kui reeglid seatakse ümber mitte tunde nimel, vaid vastutuse nimel.