Elu elu järel 1. osa

Kate Atkinsoni romaan „Elu elu järel. 1. osa” käsitleb inimese elu võimalikkust mitme variandi kaudu, lähtudes ideest, et üks ja sama elu võib korduvalt alata ja hargneda eri suundades. Teose keskmes on Ursula Todd, kelle sünd 1910. aasta lumetormis viib lugeja algusesse, kuid see algus ei jää ainukeseks. Iga kord, kui Ursulale näib lõpp saabuvat, avaneb uus haru – uus elu, kus eelnevatest kogemustest, isegi kui neid ei mäletata, jääb alles mingi hämar aimdus. Selline ülesehitus loob põneva ja korduva narratiivimustri, kus sündmused, suhted ja ajalugu muutuvad sõltuvalt väikestest valikutest ja juhustest.

Atkinson liigutab oma tegelase läbi 20. sajandi pöördeliste sündmuste – maailmasõjad, pommitamised, perekondlikud draamad ja ühiskondlikud nihked on kõik osa Ursulale määratud maailmast. Romaan ei ole siiski pelgalt ajalooline kronoloogia, vaid eksistentsiaalne käsitlus moraalist, otsustest ja tagajärgedest. Atkinson kasutab peent huumorit, kergelt jahedat tooni ning täpset ajastutunnetust, et kujundada ümber mõistet „teine võimalus”. Lugeja kogeb ühtlasi tuttavlikkust ja ebakindlust: kas mõni valik oli määravam kui teised või ongi elu kogum kordusi, millest õppida polegi võimalik? Selline struktuur kutsub kaasa mõtlema, millist elu oleksime ise võinud elada teistsugustes oludes.

Kate Atkinson on briti kirjanik, kelle loomingus põimuvad psühholoogiline täpsus, terav tähelepanekuvõime ja vormiline leidlikkus. Tuntuks sai ta algselt realistlike perekonnaromaanidega, kuid hiljem on tema teosed liikunud mängulisema ja mitmekihilisema ülesehituse poole. „Elu elu järel” tähistab tema loomingulist pööret, kus ta ühendab ajaloolise romaani ulmelise võimalikkusega ja loob uuelaadse vaate inimese kestmisele ajas. Atkinson ei paku selgeid vastuseid ega moraalseid järeldusi, kuid suudab esitada elu kui nähtuse kogu selle ebamäärasuses, julmuses ja habras ilu kandvas korduvuses.