Sooritsika avastusretk

Kaspar Palmi „Sooritsika avastusretk“ viib lugeja teekonnale, mille alguspunkt ei asu mitte kaardil tähistatud paigas, vaid kuskil sisemise tungi ja teadmata suuna piiril. Lugu koondub peategelase ümber, kes asub justkui lihtsale rännakule, kuid samm-sammult selgub, et sihtpunkt on määratlematu ning reis ise muutub millekski sügavamaks kui geograafiline liikumine. Retke keskmes pole eksootilised maastikud ega haruldased nähtused, vaid tajud, kokkupuuted ja nihked, mis kooruvad välja vaikuses, märkamatutes pilkudes ja tähendustes, mis ei allu esmapilgul mõistmisele. Autor ei paku valmis seletusi, vaid jätab mitmeti tõlgendatava ruumi, kus sündmuste loogika võib peegeldada rohkem sisemaailma kui välise reaalsuse seaduspärasusi.

Tegelaste kaudu avaneb lugejale maailm, kus tähendused nihkuvad pidevalt ja kus kõik on pidevas muutumises. Sooritsika – see näiliselt tühine koht või nähtus, mille poole liigutakse – hakkab omandama uusi kihte, kaotades ja samas võites tähendust. Palmi tekst ei püüa kõnetada tavapärase narratiivse harjumuse kaudu; siinne keelekasutus on teadlikult nihkes, kohati isegi katkeline, pakkudes rohkem küsimusi kui vastuseid. Iga kohtumine, kõrvalekalle või seisak on osa suuremast struktuurist, mille tervikut on raske tabada. Just selline lähenemine – eemaldumine tavapärasest, lineaarse looga lohutamisest – teeb sellest teosest midagi rohkemat kui lihtsalt retkejutu. „Sooritsika avastusretk“ on katsumus nii tegelasele kui ka lugejale, kus mõistmine ei tule lõpplahendusena, vaid tekib alles lugemise ja järelemõtlemise vahealas.