Seitse kõrvakiilu

Karoly Aszlányi romaan „Seitse kõrvakiilu“ on vaimukas ja hoogne lugu, mille keskmes on absurdsed juhtumised, vahelduv tempo ja satiiriline pilk ühiskondlikele olukordadele. Lugu rullub lahti läbi koomiliste situatsioonide, kus tegelased satuvad korduvalt sekeldustesse – sageli just omaenda rumaluse, isepäisuse või tühise juhuse tõttu. Tegevustik liigub kiiresti, kõrvakiilud pole siin niivõrd füüsilised löögid kui elu poolt jagatud ootamatused ja vääramatused, mida tuleb kanda kerge huumoriga. Nii sünnibki lugu, mis samal ajal peegeldab inimlike nõrkuste absurdi kui ka lõbustab oma ülevõimendatud stseenidega.

Romaani tegelased on värvikad, kuid pigem tüübid kui süvitsi arendatud isiksused. Autor kasutab neid kui vahendeid, mille kaudu kujutada sotsiaalseid olukordi, näiteks bürokraatia totrust, ühiskondliku staatuse illusoorsust või suhete formaalsust. Dialoogid on elavad ja tihti teravmeelsed, andes loole lisaks tempole ka teatraalse mõõtme. Tekstis on märgata karikatuurset kujundust, mis tugevdab satiirilist alatooni – kõik on pisut üle võlli, kuid see liialdus töötab loogiliselt loo sisemise rütmi ja eesmärgiga. Ükski sündmus ei jää lõpuni tõsiseltvõetavaks, kuid igas olukorras peitub siiski tera tegelikkust, mis teeb koomika tõhusaks.

Karoly Aszlányi (1908–1938) oli ungari kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab eriline huumorimeel, terav tähelepanek ja võime siduda tõsised teemad mängulise vormiga. Tema romaanid ja lühijutud olid populaarsed juba tema eluajal ning „Seitse kõrvakiilu“ kuulub nende teoste hulka, mis on leidnud tunnustust ka väljaspool Ungarit. Kuigi Aszlányi elu jäi lühikeseks, jättis ta endast maha märkimisväärse jälje Kesk-Euroopa humoristlikus proosas. Käesolev romaan esindab tema loomingu seda külge, kus iroonia ja elurõõm põimuvad peene ühiskonnakriitikaga.