Viimne linn

Siiamaani ei olnud ma kordagi mõelnud, et Akkon võiks kadunud olla. Nüüd mõistsin seda korraga veel enne, kui olin näinud tulekahjude suitsu tõusvat. Genova linnaosas sattusin korraga tühjale tänavale. (Siit olid paljud juba varemini põgenenud.) Mulle tuli imelik ja hirmutav tunne, nagu oleksin üksi surnud linnas. Hingeldades seisatasin ja lugesin kiiresti palve, et Jumal mind sellest painavast meelekujutusest päästaks. Kui ta oli otsustanud, et ma täna pidin surema, siis ei tahtnud ma ometi oma mõistust enne surma kaotada.Kuulub teise teosena triloogiasse koos romaanidega "Põlev lipp" ja "Surma ratsanikud".