Surma ratsanikud

Karl Ristikivi romaan „Surma ratsanikud“ avab tema nn ajalooliste romaanide sarja ning viib lugeja ristisõdade aega 13. sajandil, mil Euroopat kujundasid usk, võim ja pidev sõjapidamine. Teose peategelane, prantsuse aadlimees Jeannot, satub templirüütlite sekka ning alustab oma teekonda Püha Maa suunas. Esialgu idealistlikuna kujutatud ristisõdija muutub romaani jooksul üha enam sisemise rahutuse ja kahtluste kandjaks, kui tema silme ees hääbuvad senised ideaalid ning usu ja moraali piirjooned hajuvad. Lugu ei kujuta lahinguid heroiliselt, vaid keskendub rohkem inimlikele murdumistele ja eetilistele konfliktidele, mis saavad rännakul üha määravamaks.

„Surma ratsanikud“ ei ole tüüpiline ajalooline romaan, vaid pigem eksistentsialistlik teekonnalugu, kus tegevus ajaloos on vahend, et uurida inimese sisemaailma. Ristikivi ei rõhuta ajastutruudust faktilise täpsuse mõttes, vaid kasutab keskaegset raamistikku allegooriana inimhinge rännakule. Teoses esinevad müstilised motiivid ja sümbolid — surm, patt, lunastus, kahtlus —, mille kaudu autor uurib uskumise ja ekslemise piire. Jeannot’ rännak pole niivõrd geograafiline liikumine kui vaimne enesesse vaatamine. Templirüütli teekond osutub järjest süngemaks, isoleeritumaks ja kahtlusepainelisemaks, viies lõpuks olemise olemuse küsimusteni.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli üks olulisemaid eesti paguluskirjanikke, kelle loomingus põimuvad ajalooline tunnetus ja sügav filosoofiline taotlus. „Surma ratsanikud“, kirjutatud Rootsis, kuulub tema ajalooliste romaanide tsükli esimesse kolmikusse, kuhu lisanduvad veel „Mõrsjalinik“ ja „Rõõmulaul“. Ristikivi eristub oma põlvkonnakaaslastest vaoshoitud stiili ja kontemplatiivse ainestikuga. Tema keel on poeetiline ja lakooniline, ning ta ei paku vastuseid, vaid suunab küsimusi esitama. „Surma ratsanikud“ on romaan, mis nõuab aeglast ja süvenevat lugemist, sobides neile, kes otsivad kirjandusest sisekaemust ja ajatut mõttemaailma.