Semud, sellid

Karl Ristikivi jutustuskogumik „Semud, sellid“ koondab endasse mitu lühivormi, milles autor uurib inimsuhete habrast olemust, kuulumise ja eraldatuse teemat ning inimese sisemaailma keerukust. Tegelasteks on tavalised inimesed, kelle eludes kerkivad esile vaiksed, ent pöördelised hetked: sõprussuhted, mis proovile pannakse; sisemised heitlused, mis ei leia alati nähtavat lahendust; või igatsus mõistmise järele, mis jääb tihti täitumata. Ristikivi kujutab neid suhteid peene psühholoogilise täpsusega, vältides dramaatilisi liialdusi, kuid tuues esile vaikse, ent järjekindla sisepinge.

Jutustused on kirjutatud Ristikivile omases selges ja lakoonilises keeles, mille taga peitub suur sisemine pingestatus. Aeg ja koht ei pruugi alati olla otseselt määratletud, ent nende asemel on esiplaanil tegelaste sisemaailm – nende valikud, mälestused, kõhklused ja vaikimised. Mõnes loos peegelduvad ka pagulaskogemuse ja kodutuse tunded, mis olid autorile isiklikult tuttavad. Nende kaudu kõneleb Ristikivi inimese püsivast vajadusest kuuluda kuhugi, leida endas ja teistes tugipunkt, olgugi see habras või ajutine.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli üks olulisemaid eesti eksilluuletajaid ja proosakirjanikke, kelle looming katab nii ajaloolisi romaane kui ka filosoofilisemaid ja introspektiivsemaid teoseid. „Semud, sellid“ ilmus postuumselt, olles üks tema hilise proosa näiteid, milles kajastub autori küps arusaam inimesest kui igavesti otsivast ja samas omaette jäävast olendist. Ristikivi stiil on ühtaegu vaoshoitud ja eksistentsiaalselt kõnekas, pakkudes lugejale võimaluse end peegeldada vaiksete, ent kõnekate hetkede kaudu.