Rohtaed

Karl Ristikivi romaan „Rohtaed“ kuulub tema Tallinna triloogiasse, olles selle kolmas ja viimane osa. Teos ilmus esmakordselt 1942. aastal ning jõudis kodueestlaste lugemislauale uuesti 1985. aastal. Romaani keskmes on haritlaseks pürgiv Juulius Kilimit, kelle haridustee katkeb ning kelle ideaalid põrkuvad argipäeva ja ühiskondlike olude vastu. Raamatus tõuseb esile küsimus, kas inimese sisemised püüdlused ja vaimsed väärtused võivad ajalikus maailmas püsima jääda, kui olud neid ei soosi. Romaan kujutab teekonda, milles ülevad mõtted ja tegelikkus satuvad pidevasse vastuollu.

„Rohtaias“ kõlab tugev idealismi ja pettumuse motiiv. Juulius Kilimit kehastab noore põlvkonna lootusi, kuid tema elu viib korduvalt olukordadeni, kus unistused jäävad saavutamata. Teos asetab haritlase traagika laiemasse konteksti: ühiskonnas on väärtused muutumas, ning isiklikud ideaalid kipuvad nendega vastuollu minema. Romaan liigub peene psühholoogilise täpsusega ühe inimese sisemaailmas, samal ajal peegeldades Eesti kultuuriloo ja haridusideaalide pingevälja. Tallinna miljöö ja selle haritlaste elu kujutamine seob teose triloogia teiste osadega, luues ühtse terviku.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli üks olulisemaid eesti pagulaskirjanikke, kelle loomingus on põimunud realistlikud detailid ja filosoofiline sügavus. Tema Tallinna triloogia, kuhu kuuluvad „Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“ ja „Rohtaed“, on eesti kirjandusloos märgilise tähendusega. Ristikivi oskas näidata, kuidas üksikisiku saatused põimuvad laiemate ühiskondlike protsessidega, ning tema tegelased seisavad sageli silmitsi sisemiste ja väliste konfliktidega, mille lahendust ei pruugigi olla. „Rohtaed“ on tema loomingus eriline, sest see toob triloogia lõpetuseks esile haritlase eksistentsiaalse traagika ja küsimuse, mis jääb lugeja mõtetes pikalt kajama.