Rohtaed

Karl Ristikivi romaan „Rohtaed“ kuulub tema Pagulastriloogia avateoseks ning erineb nii temaatikalt kui ka vormilt tema varasemast loomingust. Tegemist on introspektiivse ja sümbolistliku teosega, mille peategelane, nimeks Ants Rõuk, rändab läbi suletud maailma – kloostrilaadse rohtaiasarnase paiga –, kus kõik kohtumised, vestlused ja kohad kannavad allegoorilist või unenäolist tähendust. Romaan ei esita otsest süžeed ega traditsioonilist arenguliini, vaid liigub assotsiatiivse mõttelõnga järgi, kutsudes lugejat kaasa mõttelisele ja vaimsele teekonnale.

„Rohtaed“ on täis piibellikke ja mütoloogilisi viiteid, mille kaudu autor käsitleb inimeseks olemise tähendust, süüd, mälu ja lunastust. Ristikivi loodud maailm ei ole konkreetne paik, vaid peegeldus sisemisest seisundist, kus peategelane otsib vastuseid küsimustele, mida pole võimalik ühese täpsusega sõnastada. Teksti kujundlikkus ja filosoofiline sügavus nõuavad lugejalt tähelepanu ja mõtisklusvõimet. Rohtaed ei ole pelgalt ruum, vaid seisund – võimalus seista silmitsi iseendaga, minevikuga, sümboolse õigusemõistmise ja vaikuse kaudu saavutatava rahuga.

Karl Ristikivi (1912–1977) on üks olulisemaid eesti proosakirjanikke, kelle looming arenes alates ajaloolistest romaanidest sügavalt filosoofilise ja eksistentsiaalse suunitlusega tekstideni. „Rohtaed“ tähistab tema loomingulist pööret, millele järgnesid „Hingede öö“ ja „Kahekordne mäng“. Need teosed viivad lugeja eksistentsiaalsesse ruumi, kus inimlikkus ja vaimsus seatakse kesksele kohale. „Rohtaed“ ei ole lihtne romaan, vaid tekst, mis avaneb kihiti, pakkudes tõlgendamisvõimalusi nii kirjandusteadlasele kui ka mõtlikule lugejale, kes otsib kirjandusest enamat kui jutustust.