Põlev lipp

Karl Ristikivi ajalooline romaan „Põlev lipp“ on avaosa autori Euroopa-aegsest triloogiast, kuhu kuuluvad veel „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“. Teose tegevus leiab aset 13. sajandi alguses ning selle keskmes on Saksa ordu palgas olev rüütel Roland, kes saadetakse püha lipukandjana osalema Albilaste vastu suunatud ristisõtta. Läbi rändurist peategelase silmade avanevad lugejale Euroopa keskaja vastuolulised ja sageli julmad olud, kus kristliku usu nimel toimuvad veretööd, ent samal ajal elavad oma elu inimlikud igatsused, kahtlused ja unistused.

Romaani teeb eriliseks selle väljapeetud stiil ja sügavalt kujundlik laad. Jutustaja ise tunnistab juba teose alguses, et legendide sinine udu võib olla elavam kui tolmused ürikud, mis annab võtme kogu teose tõlgendamiseks. „Põlev lipp“ ei taotle ajaloolise tõe pedantset rekonstrueerimist, vaid pigem mõtestab ajalugu kui inimese sisemise teekonna peegeldust. Kirjanik liigutab oma tegelasi kultuuride ja maailmade piirialadel, käsitledes rännakut mitte ainult geograafilise liikumisena, vaid ka vaimse ja eksistentsiaalse protsessina. Kuigi tegevus toimub keskajal, ei kao taustalt inimese ajatu küsimus iseenda, oma usu ja oma teekonna tähenduse üle.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli eesti kirjanik, kes pärast Teist maailmasõda pages Rootsi ja kuulus paguluses tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Tema loominguline areng kulges kolmes suuremas suunas: kodumaal kirjutatud realistlikumad romaanid, ajaloolised triloogiad ning allegoorilisemad ja eksistentsiaalsemad teosed hilisemast perioodist. „Põlev lipp“ kuulub tema hilisema loomeperioodi tippteoste hulka, kus ajalooline ainestik põimub vaimse ja filosoofilise süvitsi minekuga. Ristikivi käsitlusviis on vaikne, ent täpne, hoolikalt valitud keelekasutus ja mõtisklev toon loovad raamatule erilise sisemise rütmi, mis jääb lugejat saatma veel pikaks ajaks.